Õues on nii suurepärane ilm. Päike paistab, ei tuiska, tuult ei ole, aga mina ei jaksa lihtsalt jooksma minna. Lihtsalt ei jaksa. Eks ma siis täna puhkan ja homme kodus lähen. Muide, ma saan täna õhtul, õigemini öösel koju. Siis saab juba hommikul kodus ärgata.

Lihased on ka kuidagi kanged. Eks ma siis täna olen niisama ilma spordita. Kuigi tahaks. Nii väga tahaks. Samas ülemäärane sport pole ka hea, nii et eks ma siis puhkan. Muidu pärast on veel hullem. Ja-jah, puhkust on ka vaja.

Ma pole enam ammu juba lumevabal rajal jooksnud, nii et otsustasin pärast jõutrenni veel sisehalli jooksma minna. Üldiselt meeldib mulle jooksmine väga, kuid nüüd saan aru, miks mõnele mitte. Ühte sama lühikest ringi (antud juhul siis 400 m) on ikka väga üksluine ja igav joosta. Pärast kümmet minutit oli mul juba nii kõrini, et oleksin hea meelega minema läinud, aga sellest poleks ju mingit kasu olnud. Niisiis pingutasin 40 minutit välja. Isegi eilse tuisuga suutsin tund aega rajal püsida. Saalis ma enam küll jooksutrenni ei tee. Jubedus.

Varsti lähen tööle. Ülehomme saab juba koju õnneks.

Tahaks midagi väga mõnusat ja maitsvat süüa.

Nightmare on Vaikne Street

Mulle üldse kohe ei meeldi õudusunenäod. Ja õudusunenägude all ei pea ma silmas selliseid unesid, kus kollid mind taga ajavad (need on põnevad. Täna nägin lisaks sellele vastikusele ka veel kolle, kes meid taga ajasid. Vähemalt sellega vedas.), vaid midagi sellist, mis ma absoluutselt ei tahaks, et juhtuks. Millegipärast näen ma taolisi olukordi mõnikord unes. Pärast ärkamist on siis nii ebameeldiv olla. Selline tühi jõuetuse tunne. Ma tean küll, et need unenäod on ebatõenäolised, aga mis parata, kui nad niimoodi mõjuvad.



Stilistika hinne pole ikka väljas. Teistel juba on. Ma hakkan muretsema. Kui esmaspäevaks ÕIS'is pole, siis ma pean vist õppejõule kirja saatma ja aru pärima.



Varsti jooksma ja siis jõudu tegema. Ja siis korraks koju. Noh, ja siis kella poole neljast kuni kella poole kümneni tööle. Ega ma ei kurda. Vähemalt pole mul siis aega igatseda ja nukrutseda.

Mr. Sandman bring me a dream (nädalaks ajaks palun)

Tambu läks nädalavahetuseks maale appi. Mina ei saanud minna, sest pean tööl olema. Pühapäeval läheb ta Tallinna. Mina ei saa minna, sest pean tööl olema. Tore. Peaaegu sada aastat üksindust. Okei. Nädal. Aga kurb ja ükskik hakkab ikkagi. Eriti õhtul. Nagu sõjaväeajalgi. Vähemalt on nüüd töö, mis mõtted eemale viib. Õhtul jõuan ka hilja koju, siis olen juba loodetavasti nii väsinud, et tuleb magama hakata sättima. Ehk lähevad need päevad ruttu ja minagi saan järgmisel neljapäeval koju sõita.


Stilistika analüüsi hinnet pole ma ikka veel teada saanud, aga osa kellega ma rääkinud olen, juba on. Kas ma peaksin muretsema?

Varsti jooksma. On küll soojem, aga külma eest on tuul ja lumi. Miski ei saa täiesti täiuslik olla, eks?!

Дед Мороз

Eile ja üleeile olid ikka külmad ilmad. Nii külm ilm mulle ei istu, sest ma tahaks ikka väljas trenni teha. Iseenesest saab -25C ka, aga siis on lihtsalt ebamugavam ja oht vigastusteks ja muudeks ebameeldivusteks palju suurem. Nii ma siis ootangi soojemat ilma (nii - 15C) ja näib, et minu palvele on vastatud, sest paari tunni eest, kui ma termomeetrit kontrollisin, näitas see -12, 5C. Väga hea!

Täna või homme hommikupoole lähen teen endale Tysk'i kaardi, et seal treenimas käia. Jooks on tore, aga jõudu on ka juurde vaja teha (kõigiks harjutusteks pole kodus materjali :D), nii et ma loodan end sealt tihti treenimast leida. Kahju muidugi, et keegi minuga ühineda ei tahtnud...

Peaks endale uued tossud ka muretsema, sest vanadega on juba üle 2000 km läbitud, aga head jalavarjud maksavad teadagi palju, nii et sellest mõttest ma esialgu vist loobuks.

Boring!

Ma vihkan rutiini (jah, ma tean, et 'vihkama' on paha ja kole sõna, aga mis ma parata saan)! Tahaks teha midagi spontaanset, aga mul on nii palju kohustusi. Ma ei saa ju lihtsalt tööle ilmumata jätta! Kooliga oleks teine asi, aga just see paganama töö...

Tahaks kuskile reisile. Sooja mere sisse, palmide alla, liivasesse randa. Et saaks kanda lühikest rohelist kleiti ning kollaseid sandaale ja nii poleks üldsegi külm.


PS. Kust ma selle lolcat'i küll saaks?!

Oblikas

Tead ju küll seda tunnet, kui miski oluline, isegi natuke hirmutav või tüütu asi käsil on. Siis mõtled, et kui see kunagi mööda saab, tunned end õnnelikumana kui kunagi varem. Tunned, et jookseks lausa alasti mööda koridore ringi ning karjuks täiest kõrist: "Jeppidijee!" või midagi. Ja kui see otsustav, tähtis, jube või mis iganes sündmus möödas on, pole õnnetundest jälgegi, sest mõttes on jälle uued tüütud, tähtsad ning tegemist vajavad asjad. Ja siis sa mõlted jälle, kui ma nüüd selle asja joonde saan...

Sain lõpuks stilistika analüüsi tehtud. Valisin analüüsitavaks raamatuks Remarque'i "Liebe Deinen Nächsten" ("Armasta oma ligimest") 25 esimest lehekülge. Töö oli mahukas. Neid erinevaid stilistilisi vahendeid on ikka meeletult. Ja ma ei räägi siin ainult metafooridest, personifikatsioonist, võrdlustest, metonüümiast ja epiteetidest, vaid ka Chiasmus'test, Oxymoron'itest, Zeugma'dest, Polysyndeton'idest ja Synästhesie'st, mille eestikeelsetest vastetest mul aimugi pole. Ma nägin tõesti vaeva ja loodan (kuigi tean, et seda pole tark teha), et mu tööl hästi läheb. Ei, mitte hästi, sest hea võrdub ju C. Ma tahan, et mu töö oleks vähemalt B või isegi A. Kuigi viimases ma kahtlen, sest õppejõud hindab ikka üpriski rangelt. Pealegi arvestab ta hindamisel lisaks sisulistele vigadele ja grammatikaõigsust.

On kahju, et mu tutvusringkonnas on nii vähe ninimesi, kellele sport meeldib. Tahaks nii väga kedagi, kellega koos jooksmas käia, kellega koos jõutrenni minna. Ei ole sellist inimest. Ikka pean üksi. Ja ma üldsegi ei hakka siin seda teoreetilist juttu ajama, milleks see sport nüüd ikkagi kasulik ja vajalik on. Igaüks teab ise, kuidas oma tervisesse ja kehasse suhtub. Ma lihtsalt leian, et mingigi motivatsioon spordiks võiks olla. Kui tervis ei huvita, siis kasvõi mõni edevam põhjus - näiteks suurepärane rannavorm.

Mul on sellest Tartust juba villand. Tahaks natukenegi vaheldust. Tahaks koju. Kui veab, siis veebruari alguses paariks päevaks saan. Aga siis tuleb jälle siia tulla, sest ootab kool ja ootab töö. Küll on kena. Üks semester veel saksa filoloogiat! Siis on kõik sellega.

Varsti peab hakkama bioloogiat õppima. Kahju, et Tartus mingeid ettevalmistuskursusi pole. Võtsime Kerttuga vabaaineks esimese aasta magistrantide üldbioloogia. Näis, kas see ka aitab. Ma muidugi sügavalt soovin, et sellest ikka abi oleks. Kuna ma pikamaajooksu tehnikaid ei saanud, siis võtsin teisteks vabaaineteks veel maagilise realismi kirjanduses ja kunstiajaloo barokist impressionismini. Loodan, et on huvitav. Kui hästi läheb, siis on mul kool ainult teisipäeval ja kolmapäeval. Võib-olla pean neljapäevaks ka ühe seminari võtma, aga eriti ei tahaks.

Mul on karaskid ahjus. Loodan, et tulid maitsvad. Oh, kuidas ikka Tallinna tahaks. Saaks kodus "Euroopat" mängida, Hannaga jooksmas käia, tuunikala-shampinjoni pirukat küpsetada, Paulat ja Fellut kallistada ja mis kõige tähtsam - lihtsalt olla, ilma ühegi märkimisväärse kohustuseta.

Kuidas me politseiautos istusime ning üle jäätunud jõe käisime

Ma ootasin väga, et "Avatari" näha saaks. Läksime siis kohale. Neli piletit veel oli. Läksin järjekorda. Noh, ja siis osteti need minu nina eest ära. Tore lugu küll. Ma olin nii pettunud. Võib-olla mitte nii väga selles, et me "Avatari" ei näinud, vaid pigem selles, et kogu minu plaanitud asi vettvedama läks. Otsustasime, et ei taha midagi muud vaadata. "Doktor Parnassuse imaginaariumit" oleks tahtnud näha, aga see oli alles õhtul kell 21. 45, nii et loobusime sellest. Ehk mõni teine kord. Läksime hoopis Zen-Zeni sööma. Ma ei tahtnud tellida samu asju, mida ma olen harjunud. Tahtsin midagi uut. Tellisime kevadrullid kana ja köögiviljadega, kana maapähklite ja köögivljadega (Gong Pao kana), muna-tomati riisi ning magustoiduks vanillijäätise paneeritud banaanidega üle valatud karamellikastmega. Ananassimahla tellisime ka. See Gong Pao kana pidi olema parajalt vürtsikas, sest selle taga oli menüüs kaks piprakauna kolmest võimalikust, aga mina eriti küll mingisugust suuõhetust ei tundnud. Muidugi ei jaksanud me seda kõike ära süüa, nii et pool võtsime koju kaasa.

Õhtul pidime Allariga välja minema. Kui me Puiestee Perearstikeskusest (endine vaimuhaigla, suht jube maja) mööda hakkasime minema, silmasin maas midagi rahakoti moodi. Tambet võttis selle maast üles ja vaatasime, kelle oma see on (isikut, kellele see kuulus, teile ei ütle). Seal olid sees juhiluba, pangakaart ning sularaha. Panin selle kotti ning otsustasime, et küsime Allarilt, kuidas seda kõige parem tagastada oleks (sest Allar on ju politseiga seotud ning teab neid asju). Läksime siis kolmekesti "Suudlevatesse tudengitesse". Kella kümne paiku otsustasime, et helistame rahakoti asjus politseisse. Kui politseiauto kohale jõudis, pidime kõik sinna sisse istuma, et protokolli täita. Enne kui väljas politseinikuga juttu ajasime, kõndis mööda kolm noormeest, kes olid ilmselgelt natuke purjus ning kommenteerisid, et kas nad KA mõne protokolli saada võiks (arvasid vist, et me oleme mingi pättusega hakkama saanud). Politseinik vastas, et kui ilusti paluvad, siis saavad küll, et riigil niigi raha vähe. Protokoll täidetud, võisime minema minna. Kuna oli küllaltki külm, otsustasime, et läheme "Maailma", mis mulle millegipärast kuidagi ei sümpatsieeri. Vahepeal tuli mingi üksik nolk, õlleklaas käes, ning istus meie lauda. Sokkis seal natuke maailmast ning sellest, kuidas ta ei tea, kuhu läheb, kui maailm otsa saab või midagi sellist. Hakkasime minema sättima. Nolk jäi sinna (õnneks).
Allar tahtis pärast veel kluppi minna. Mõtlesime Tambetiga natukeseks ajaks kaasa minna, aga CT's oli meestele piletitasu 100 krooni, nii et sinna me ei läinud. Illusioni poole ei viitsinud Allar enam kõndida. Otsustasime, et läheme ära koju. Saatsime Allari üle jõe. Naljakas oli seal jääl seista ning mõelda, et meie all on tegelikult sügav vesi.

Nüüd ma peaks stilistikat tegema hakkama.