"Ta mõtles, et hakkab mõtlema"

2012-02-12T14:24:00.002+02:00

2012-02-10T20:39:00.001+02:00

Naelapea pihta!

2012-02-10T00:09:00.002+02:00

Be there for me or go away!

2012-02-08T23:02:00.015+02:00

Laupäeval oli tore. Sõime head toitu, milleks oli parmesanikana kartulite ja toorsalatiga. Keele viis alla! Tegime lollusi nagu me AS Läbula Grupiga ikka teeme. Baila koos Madonna liigutuste, roppude luuletustega ja minule pai tegemistega ning Jungle Speed koos taha panemisega. Siinkohal räägin ma kaartide teiste kaartide taha panemisest, mitte mõnest ebatsensuursest alternatiivtegevusest.
Eks jah, sai ikka parajalt nalja, parajalt igasuguseid asju öeldud, mida võib-olla oleks olnud tark ütlemata jätta ja igasugu tegusid, mida võib-olla tegema poleks pidanud.

Öösel jõudsime Tambetiga koju ja mul oli jänku ukse taga!

Ikka on Triinul vaja kohe sööma hakata!

Kaido Madonnana.

Tambet Madonnana.

Riina oma pidžaamapükstega.

Teipisin Riina ja Kadri jalad ära!

Kadri ja Jorma mahtusid ühele pildile ning Jorma isegi naeratas!

Kadri ja Kaido ei mahtunud ühele pildile, aga Kaido naeratas siiski!

Kaido ütleb Tambetile midagi väga meeldivat.

Meie muudkui seletame ja Riina magab magusasti meie taga voodis. Kus on aga Kadri ja Tambet?!

Kadri, pane reiti üles!

2012-02-06T23:06:00.000+02:00

2012-02-06T19:15:00.000+02:00

2012-02-05T22:57:00.004+02:00

Have I ever been truly happy?

2012-02-04T00:21:00.004+02:00

2012-02-01T11:30:00.000+02:00

2012-01-30T13:15:00.002+02:00

2012-01-30T11:16:00.002+02:00

Mul oli kunagi üks salablogi, kuhu kirjutasin kõike seda, mida ei tahtnud, et keegi teine peale minu näeks. Nüüd tuli meelde, et kuskil põhjatutes internetiavarustes selline väike junn kükitab. Ma polnud sinna ligi kolm aastat midagi kirjutanud. Ma polnud isegi kindel, kas see veel alles on või et kas ma kasutajat ja passwordi mäletan.
Igastahes. Kummaline oli lugeda seda iba, mida ma tol ajal kirjutasin ning oluliseks pidasin. Võib-olla oli see nooruse lollus (mitte et ma nüüd palju vanem ja targem oleks), kuid võib olla ka, et ma pole enam kunagi niimoodi tundnud nagu siis, kui seda blogi pidasin. Mõnikord ma ikka mõtlen, et sellisel masohistlikul moel on sellised tundmused isegi huvitavad. Kuid kui aus olla, siis loodan, et neid enam kunagi ei tunne.

There and back again!

2012-01-29T17:29:00.008+02:00

Ma kogu aeg mõtlen, et peaks blogima. Võtan lehekülje lahti, aga siis meenub, et mitte midagi ei ole kirjutada. Mitte vähematki, sest kõik on nii tavaline ja stabiilne praegu.

Hea küll, Tambetit näen väga harva - aga näe, üle olen elanud. Eks ma ikka igatsen, kuid mõnikord ununeb ka see. Koolis on nii vähe tunde, et ma peaaegu ei käigi seal, vähemalt loenguteks, mis kohustuslikud pole, ma küll ennast kohale vedada ei viitsi. Samas - igav ei ole mul ka kopika eest mitte (siinkohal tänud Läbula-grupile ja ka teistele toredatele inimestele).
Sain ju endale töö. Erialase isegi. Tegelikult, ma ei tea, kellele ma seda kirjutan siin, sest pea kõik, kellega ma lähemalt suhtlen, teavad seda juba. Isegi Allar teab (ma mainisin seda sulle siis, kui sa Tambeti juures käisid mõned nädalad tagasi). Igastahes. Jah, töö on tore, kuigi ma pean mainima, et kahjuks ka veidi igavavõitu. Mis ma siis teen? Annan vanuritele ja keskealistele naistele trenne (tegelikult on seal ka nooremaid kui keskiga). Igav on natuke seepärast, et vanade inimestega ei saa nii intensiivselt midagi teha, sest ma pean ikka arvestama nende potensiaalsete vaevustega, mis vanuse tõusuga paratamatult kaasas käivad. Samas õhtune rühm, kus käivad keskealised ja veidi nooremad naised, on küll hea, sest seal saan ma ikka korralikku trenni anda. Ja nii ma siis annangi 2 päeva nädalas - teisipäeval ja neljapäeval - trenne, kokku kahe päeva peale 10.

Ma siin eelmine kevad hõiskasin, et saan minna Erasmusega vahetusüliõpilaseks. Alguses oli plaanis Saksamaa, millest aga midagi välja ei tulnud. Seejärel Austria, mis ka vett vedama läks. Tuli Portugal. Jamad ei puudunud ka selle juures. Olin valmis juba oma stipendiumist loobuma, sest vajalikke praktikaid Lissaboni ülikool ei pakkunud. Sain aga kõne oma Erasmuse koordinaatorilt, kes mu maha rahustas ja ütles, et saan minna küll. Nüüd ootan Portugali-poolset vastust, et asi ikka kindel oleks, sest ma nii tahan sinna minna! (ptüi, ptüi, ptüi). Mõelda vaid - märtsi keskel, mil ma sinna teele peaks asuma, on seal juba 20 kraadi sooja! Eestis aga võib veel lumigi maas olla. Eks igatsust ja kurbust ole ka algul üksjagu, aga ma loodan, et kõik muu Erasmusega kaasnev selle korvab.

Ahjaa, lõputöö projekti sain ka valmis! Minu teema on "Tasakaalu mõju motoorsele võimekusele kaasasündinud kuulmispuudega ning tervetel lastel". Reedel on kaitsmine õppejõudude komisjoni ning kursakaaslaste ees. Ma loodan, et väga hull ei ole.

Teisipäeval on kirurgilises füsioteraapias eksam. Ei põe väga. Eelmise nädala füüsikalise ravi eksami pärast põdesin palju rohkem. Ja noh, kasu polnud küll. Eksam oli nii nõme. Ei tea, läbi vast ikka saan, kuid ega ma rahul küll pole. A oli eesmärk! Sain isegi kõik teemad suurepäraselt selgeks, aga õppejõud toppis ikka mingeid imeküsimusi sinna kuueleheküljelisse eksamisse. Ja pealegi jäi aega ka väheks.

Korter ei ole ikka veel valmis, nii et hetkel olen ma veel ühikas. Momendil ei kurda, sest olen siin juba kuu aega üksi olnud. Hanna on Tallinnas, sest tal pole jaanuaris kooli. Tuleb järgmisel nädalal. Siis ma muidugi olen väheke freaked out, sest üksi on siin ikka palju mõnusam olla. Ega boksikaaslaseid ka pole praegu! Pidu missugune! Sain isegi köögi ära koristatud ning olen seda mitu päeva järjest puhtana hoidnud. Loodan, et kui teised tulevad, siis ei mökerda kohe kõike kokku.
Samas ega see korterivalmiminegi kaugel ole, sest minu toas on tapeet ja põrandad juba pandud, samuti köögis ja esikus. Vannituba ja WC ehitasime kokku - see on plaaditud ning WC pott, dušinurk, valamu koos kapiga ja pesumasin ka juba olemas ning paika pandud. Siiski on Hanna toas veel tapeet panemata ning põrand tegemata, samuti ei ole köögimööblit. Hanna toaga saab ruttu ühelepoole, köögi suhtes ma nii kindel pole, sest korralik mööbel on kallis. Siiski, kui mul Hanna üle viskab, saan ma ka häda korral seal ööbida. Ahjaa, mu tuppa tuleks enne mööbel ka panna.

Ma nii lootsin, et sel aastal lund ei tule. Mulle pole kunagi see meeldinud, sest siis on terve ilm justkui välja surnud. Surm mulle ei meeldi. Samas, eks ka sellel talvel on olnud ilusaid päevi, mil ma mõtlen, et lumi on ikka paganama tore küll. Kuid enamus ajast ma siiski loodan, et see valge plöga kaob ning kevad mulla seest oma kahvatu nina välja pistab.
Külm on - see on talve juures kõige hullem, sest joosta väga ei saa. Okei, saab, aga ebamugav on. Isegi täna lähen, on ju ka -20 kraadiga joostud, mis see 5 kraadi vähem ikka teeb. Aa, ja meelde tuli, miks lumi veel paha on - just jooksmise pärast, sest lumel on ebamugav joosta. Mul ükspäev olid juba kannakõõlused sest lumel tallamisest valusad.

Mis ma mainida unustasin, et ma vaatasin maailma kõige jubedamat ja mõttetumat filmi. Selle nimi oli Grease 2. Aga ma vaatasin ka mitu päris suurepärast filmi. Nendest teinekord. Kui see kunagi tuleb. :D

2011-11-10T21:08:00.002+02:00

Praegu on küll null motivatsiooni, null õnne, null rahulolu ja null viitsimist. Kõik tundub hall ja kõle ja külm ja nukker. Üksik. Tambetit näha üks kord nädalas paar tundi on ikka kuradi vähe.

2011-11-06T10:21:00.002+02:00

On vist aeg.

Mõnikord on ju nii, et näed halba unenägu ja pärast ärkamist on veel mitmeid tunde selline vilets ja ärev tunne sees. Noh, mul oli täna vastupidi. Uni oli küll kummaline, üldsegi mitte nii ilus (seal oli nii surma kui ka pettumust), aga mingitmoodi oli mul seal nii hea olla, et pärast ärkamist oleks isegi nutt peale tulnud. Nagu kuskil reisil oleks käinud ning siis ühtäkki, lausa sunniviisiliselt tagasi pöörduma pidanud.

2011-08-29T17:16:00.003+03:00

Istun siin ühikas nüüd ja ootan, et vihm üle läheks, et ma jooksma saaks minna. Ja kujutage pilti, ma saan isegi kellegi netti varastada, nii tore!

Aga kui ma siia tulin, siis oli see tuba ikka suht seapesa. Küürisin pesuvahendiga kõik riiulid, kapi, lauad ja toolid mitu korda puhtaks. Ma ei tea, mis tegevusi siin küll varemalt harrastati, et kõik nii räpane on... Igastahes ei julge ma paljajalu veel siin põrandal küll käia. Tuleb korralik lapp otsida ja ka põrand puhtaks teha, samamoodi aknad, aga seda ilmselt homme.

Vihm, palun jää üle!

Jälle üks küsimustik

2011-08-25T14:58:00.003+03:00

1. Mis tähtkuju oled? Skorpion.
2. Lemmikvärv? Valge.
3. Millist välisriiki viimati külastasid? Soome.
4. Unistuste reisisiht? Paradiis.
5. Mis laulu viimati kuulasid? Ei mäleta. Eks raadiost midagi tuli, kui ma tööle sõitsin.
6. Lemmikfilm? "Kariibimere piraadid".
7. Mitut peeglit praegu ringi vaadates näed? 1.
8. Millal viimati alkoholi tarbisid? Laupäeva õhtul.
9. Mis jook oli? Õlu.
10. Palju sul umbes pangaarvel raha on? Raha on sinna teel.
11. Kas oled kunagi antidepressante tarvitanud? Veel mitte.
12. Lumi või vihm? Lumi.
13. Millal viimati lumememme tegid? Kaua aega tagasi.
14. Koer või kass? Kass.
15. Mis söögi järele praegu isu on? Sushi.
16. Kas usud Jumalat? Jah.
17. Kas sinu kodus on Piibel? On.
18. Mitu tõelist sõpra sul on? 5.
19. Suurim summa, mis oled lotoga võitnud? 50 krooni.
20. Millal viimati kinos käisid? Eelmisel reedel.
21. Kas tulnukad on olemas? Võimalik.
22. Kas alustaksid oma elu uuesti algusest, kui praegu võimalus antaks? Ei.
23. Mis raamat käsil on? Häbi tunnistada, et pole ühtegi.
24. Millal viimati raamatukogus käisid? Paar nädalat tagasi.
25. Mis kell eile magama läksid? Kella poole ühe paiku.
26. Sinu elumoto? "Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!"
27. Kas annad uue aasta saabudes lubadusi? Mõnikord.
28. Mida kardad? Madusid.
29. Kas lendaksid Kuule, kui võimalus avaneks? Hmm, vot ei oska öelda. Iseenesest oleks see põnev, aga neid terviseprobleeme küll ei taha, mis sellega kaasneda võivad.
30. Mis sul sügavkülmikus on? Mul ei ole isiklikku sügavkülmikut hetkel.
31. Mis jõululauale paned? Jõulustruudlit, mis on suurepärane.
32. Kõige jubedam tunne maailmas? Ei ole seda õnneks veel tundnud. *ptüi, ptüi, ptüi*
33. Mitu sõrmust sul sõrmes on? 1.
34. Küüslauku sööd? Jah.
35. Kas oled praegu armunud? Armunud ei ole.
36. Kui saaksid praegu sõrmenipsuga elukutset vahetada, mis ameti valiksid? Arst.
37. Lemmik aastaaeg? Suvi, daa.
38. Millal viimati nutsid? Täna.
39. Oled sa praegu oma eluga rahul? Ei.
40. Aitab vist ka praeguseks? Jah.

2011-08-24T15:18:00.002+03:00

Sain just üleeile teada, et mul ei ole Tartus kuskil elada. Success, kool algab esmaspäeval. Kõik ühikakohad on täis, panin ennast järjekorda, aga olen alles 600. Mis teha?! Natuke aega olen ilmselt Kadri juures, aga varsti tuleb ju ka Hanna Prantsusmaalt tagasi ja tal oleks ka elukohta vaja. Panin tema ka ühikakohtade järjekorda. Loodame, et ehk juhtub ime.

2011-08-03T11:26:00.002+03:00

Nii ärritunud! Tahaks kõvasti karjuda ja midagi puruks peksta. Mul on vaja anger managementi.

2011-08-02T10:39:00.002+03:00

"Oi, musi, sa oled mulle nii kallis!"
"Kallike, sina oled veel armasam, musi-musi!"
"Ei-ei, sina oled ikka kallim."
"Tibu, ma ikka nii igatsen sind!"

See on nii tobe, kui paarikesed kädistavad Feissbukis kordamööda, kes kellele nüüd kallim on ning kes rohkem musitada ja kallistada suudab. Leian, et samamoodi, nagu ei topita bussis, kohvikus, poes ja muus avalikus kohas keelt üksteisele kurku ja kätt püksi, võiks ka Feissbukis natuke oma tundeid vaos hoida. Alguses see nii väga ei häirinudki, aga kui selliseid postitusi ikka hordide kaupa ilmub, siis hakkab kergelt iiveldama küll.
Tekib küsimus, kas suhe polegi suhe, kui teda avalikult ei jagata?

2011-07-29T10:57:00.003+03:00

Ma olen nii ärritunud ja närviline kogu aeg, peaks psüühiaatri juurde vist minema. Ma ei jaksa enam hoida seda viha enda sees. Ma ei tea üldsegi, kust see viha tuleb, aga ma usun, et mul ja ka kõigil teitsel oleks parem, kui see ära läheks.
Mida teha?

2011-07-28T15:18:00.003+03:00

Nädal veel ja siis on kõik!

2011-07-21T16:14:00.003+03:00

Ma olen arstidesse igasuguse usu kaotanud. Vanaisa on haige, kutsuti kiirabi, mu isa ja tädi sõimati läbi, et miks paratsetamooli ei antud, aga mõndade südamerohtudega seda ei tohigi koos võtta ju. Kõigepealt muidugi õiendatakse, oleks võinud ju uurida, mis ravimeid vanaisa kasutab, sest üllatus-üllatus - vanad inimesed üldjuhul kasutavad mingeid rohtusid. Ja räägiti külmetusest - 39,2 kraadi oli eile õhtul palavikku, mis hommikuks ei olnud alla läinud. Külmetusel läheb temperatuur üldjuhul hommikuks alla ja õhtul tõuseb taas. Nüüd tuleb välja, et hoopis tromboflebiit ehk veenipõletik. Aga ega arstid ju ei uuri midagi. Vana inimene, nagunii varsti sureb ära, mis me ikka riigi ressursse raiskame. Vaat, milline mentaliteet. Paha hakkab!
Õnneks on hetkel vanaisal parem olla.

Nüüd räägiks oma sünnimärkidest. Tahtsin siis dermatoloogile aega panna ja PERHis on esimene vaba aeg alles septembris, Tõnismäel oktoobris. Niimoodi võin ma ju juba vaikselt minemas olla, kui asi tõsine on. Kliinikumi sain siiski 12. augustiks aja, mis on normaalsem. Eks ma siis võta ette väikse reisi Tartusse. Loodame, et kõik on ikkagi korras.
Siiski ei soovitaks ma praeguse ilmaga päevitada, sest UV-indeks on meeletu. Ennast kirstu praadida ei ole ka nagu väga mõtet.

Ma arvan, et mul on õige aeg bioloogia eksam uuesti teha.

2011-07-20T10:19:00.008+03:00

Mõnikord jääb ikka silm mõnele inimesele või fotole pidama. Tavaliselt öeldakse, et silm puhkab, kui nähtu sümpaatne paistab. Ega seda silma puhkamist nii väga füüsilisel tasandil tunda ei ole, küll aga seda, kui silm karjub. Karjub silmaklappide järele. Lausa kurdistav kisa, luust ja lihast läbilõikav. Millest ma räägin? Inimestest. Sellistest, kes päevitavad ennast tumepruuniks või kuidagi oranžisarnaseks, värvivad juuksed ronkmustaks või vesinikblondiks, võõpavad oma näo paksu meigikorraga üle ning riputavad kaela-kõrva tonnides kulinaid. Ja siis poseerivad kuskil piltidel kõiki oma kehavõlusid mängu pannes ja huuli torutades, nagu homset päeva ei tulekski. Mul ei hakka sellest otseselt paha, küll aga mõtlen, mis neil ajude asemel on? Silikoon? Võib-olla on mõned neist tegelikult täitsa targad, kuid milline tark inimene niimoodi endaga käituks. Ilu ja hoolitsetus ei võrdu krohviga näos, kahe mustaks värvitud karvaga peas ning kõrbenud nahaga.
Mida nad üritavad saavutada? Teiste tähelepanu ja heakskiitu? Tähelepanu saavad nad ilmselt küllaga, isegi mina panin neid ju tähele. Mul on neist lihtsalt kahju, et nad ei saa aru, kui naeruväärselt odavad nad välja näevad. Nahavähist pole nad ka vist kuulnud.
Inimesed on erinevad. Samamoodi, nagu ma ei värviks oma kahte karva mustaks ning krohviks pigem majaseina kui nägu, ei kutsuks ma noormeest, keda vaevalt kaks nädalat tundnud olen, musiks või kõige kallimaks. Kaks nädalat on nii lühike aeg, et ei jõua veel kedagi korralikult tundmagi õppida. Võib-olla kolmandal nädalal tuleb välja, et kõige kallim on hoopis mingi hullumeelne või juba suhtes mingi teise tibiga. Aga mis teha, inimesed on erinevad.

See-selleks, pole ammu kirjuatnud. Ega praegugi pole eriti, millest rääkida. Praktika sai tehtud. Nüüd töötan isa juures, kirjutan arveid ja värki. Eks ta natuke igav ole. Kahju on, et ilusad ilmad lähevad kontoris passides mööda. Siiski tahan ma isa aidata ning ega ma palgastki ära ütle. Eks need kaks viimast kaaluvad vist need ilmad üles. Eks august on ju vaba, aga seegi läheb ruttu.
Tahaks Potterit kinno vaatama minna, aga piletid on müstiliste hindadega, mingi 7 eurot. Argipäeviti on Kosmoses küll 2, 50 ühe pileti hinnaks, aga see oli ainult päeval. Mina olen päeval ju tööl.

Kolisime Vaikselt tänavalt ka minu asjad Anne tänavale. Eks ta ikka natuke nukker oli, sest Raadi piirkond on mulle ikka selle kahe aastaga väga armasaks ja koduseks saanud. Pealegi elasime me ju eramajas. Nüüd siis aga korter. Annelinnas. Aga eks sellegagi harjub, vähemalt ma loodan. Hanna ilmselt Tartusse ei tule, läheb Tallinna Ülikooli riigiteaduseid õppima. Tartusse sai ka, aga tasulisele kohale. Tambetil hakkab septembrist Piirivalve Lennusalgas praktika. Nii et üksi hakkan olema.
Praegu näen ka Tambetit ainult nädalavahetuseti, sest ta on Muuga sadamas tööl ta on õhtuks nii väsinud, et enam midagi minuga koos teha ei jaksakski.
Aa, ja eelmisel reedel käisime Liinaga sushit söömas, café latte't joomas ning Kadriorus jalutamas. Väga head lõhe-kurgi-seesami makid olid ja latte sõltuvus on vist ka. Kohvi ega cappuchinot ei tahaks, just latte't. Aga igastahes saime kõik maailma asjad jälle paika räägitud ja üle arutatud. Loodan, et varsti jälle. Kahju, et Liina Tallinnas õpib. Eks kõik hakkavad Tartust tasapisi ära kaduma. Mul on aga 2 aastat vähemalt veel. Noh, ja siis magister veel otsa, kui nii palju järjest õppida viitsin. Kui saaks, läheksin pärast bakalaureust juba tööle, koguksin natuke kogemusi ja raha ning siis läheks magistrisse edasi. Tegelikult võiks ma ju terve magistri tegemise aja töötada, siis on vanematel ka vähem rahalist koormust ja pealegi olen ma juba nii vana küll, et peaks ise elatist teenima, mitte vanemate kulul kõhtu punni sööma.
Sügisest tahaksin Lindexisse 10 tunniga nädalas tagasi minna. Oli küll orjatöö, jah, aga 100 eurot kuus on ka raha. Võiks ikka õppetoetust ka saada. Siis saaks isegi mingit rahakogumise asja harrastada.
Eks näis, kuidas käis.

Praegu käis meil mingi kena mees kontoris. Tal olid nii ilusad püksid.

2011-05-27T22:52:00.002+03:00

The wonderful pleasures of life - decisions.

2011-05-22T13:55:00.004+03:00

Ma ei tea, mida teha. On kaks võimalust. Mõlemal on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Samas ühe positiivsed küljed kaaluvad üles teise positiivsed küljed ja vastupidi. Nad on nagu kaks asja, mis peaksid olema koos, aga ometi ei ole. Ja mul on otsust vaja. Aga milline otsus on õigem? Muidugi on võimalik, et mõlemal on samad tagajärjed nii positiivses kui negatiivses mõttes. Kuigi negatiivne tundub tõenäolisem ja kui see juhtub, ei tea ma, mida enam peale hakata.

Keeruline.

I want to be a snake hunter when I grow up!

2011-05-19T19:42:00.003+03:00

Uss, värise!

Replace fear of the unknown with curiosity.

2011-05-19T13:50:00.004+03:00

Ma ei taha üldse koju minna. Ma ei taha praktikat ka. Ilmselt on see jälle teadmatuse süü, sest ma ei tea, mida meilt seal nõutakse, kui karmid ollakse ning kuidas üldse kogu praktikaprotsess välja näeb.

Ja juba valmistab mulle stressi Saksamaale minek, sest on vaja palju pabereid täita, mida ma ei oska. Kangesti tundub, et minek on hoopis sügissemestril, mitte kevadel. Jälle teadmatus. Jälle hirm.

2011-05-18T13:27:00.004+03:00

Tead, Uss, mind absoluutselt ei huvita, mida sa ülakorrusel oma geiarmukestega harrastad, aga vähemalt võiksid sa natukenegi austust allkorruse rahva [loe: Triin ja Tambet] vastu näidata ja pärast oma maratoni seal üleval aknad avada ja kogu elamine sellest kohutavast alkoholi-juustu (mitte söödava juustu)-ja-kurat-teab-veel-mille-segusest haisust vabaks tuulutada. Aitäh! Ja kujuta pilti, Uss! Mind ei häirinud isegi täna see, et sa mulle duši all käiguks ja peapesemiseks ainult külma vee olid jätnud. Ainus, mida ma sult (täna) palun, on see, et sa selle hingematva aroomi siit välja saaksid!

2011-05-17T13:27:00.003+03:00

Mul on imelik komme vahel oma blogi vanu postitusi lugeda (ka kommentaare), kui igavus kolinal kaela sajab. Nii ka täna. Ja mis ma avastasin? Minu blogis käib salapäraseid lugejaid, kelle identideedist mul aimugi ei ole...

Tsiteerides ühte kommentaari:

Lugedes Teie päevikut, sulab lumi myhinal. Kui Te oma suhtumist õppimisse, kui elutarkusse muudaksite, oleksite lausa pärl rauges Lääne meres! Edu Teile neiu!

2011-05-16T10:16:00.002+03:00

Ma loen ja näen, kui õnnelikud ja rõõmsad inimesed on, aga mina ise ei ole. Ma lihtsalt ei oska.

Euroviisud

2011-05-15T00:20:00.002+03:00

1. Soome: ilusad ja mõtlemapanevad sõnad! Taustaks olev maakera on ka ilus. Rõõmus poiss on ka. 8 p.
2. Bosnia ja Hertsogoviina: mis ülikond! Sõnad on tobedad. Ei meeldi. Aga härra on tore iseenesest.
3. Taani: ilus tilin oli alguses. Aga miks on kõigil meestel sellised üleslakutud juuksed? Pole kõige kehvem lugu, täitsa okei. Selline rahulik. 7 p.
4. Leedu: algus on küll igav. Ok, muusika seal taga on ilus, aga muidu on väga igav. Nagu kuskilt muusikalist oleks ja enne oma surma laulaks.
5. Ungari: tal on sinine muffin sõrmuseks?! Issand, mis disko. Ei meeldi.
6. Iirimaa: miks seda heaks lauluks peetakse? Laulavad, et vaadake mu kraed, endal pole kraed ollagi. Nagu Kääbiklast lahti lastud. 2 p.
7. Rootsi: ilus moosipoiss on küll. Aga tal on mingid egoprobleemid, et kinnitab endale kogu aeg: “I will be popular.” Ta oli vist heidik koolis. Sõnad on äärmiselt tobedad muidu: “My body wants you girl, my body wants you girl, I'll get you when I'm popular.” Ilmselgelt madal enesehinnang. Aga noh, tuleb tunnistada, et kaasahaarav. 4 p.
8. Eesti: jee!!! Kuidas ta küll seda kepitrikki teeb?! Aga vb on natuke vilets pärast Rootsit esineda. Ei hinda.
9. Kreeka: “ sündisin reedetuna”. Kuidas sa seda küll suutsid?! ei meeldi.
10. Venemaa: algus on nõme. Jube lausa. Muidu on mõnusalt kaasahaarav. Aga sõnad on jälle sellised ühte auku. Muidu on see hea jooksulaul, proovisin täna järgi. Aga Rootsi moosipoiss on ilusam. Ma ei saa midagi parata, et mulle see laul meeldib. 12 p.
11. Prantsusmaa: pintsak on ilus. Taust on meeletu! Kui ta oma juukseid ei kammi, siis tulevad talle iseeneslikud rastad. Aga mina ei saa selle laulu fenomenist aru. Sõnad on tobedad ju. No meloodia on ilus. Aga ma ei saa aru.
12. Itaalia: Nonii, see juba läheb. Algas mõnusalt. Aga miks ta nii pudistades laulab?! Sittagi ei saa aru ju. Kurat, rikub hea laulu ära. Ei saa nii ju. 6 p.
13. Šveits: blaablaablaaa, I love you, blaablaaa... Kaua ta seal tammub. Next please.
14. Suurbritannia: see pole tegelt aus, et maailmakuulus bänd võetakse. Natuke selline sohiline tundub olevat. No on egod, suured pildid sinna endast sokutanud. Andke natuke oma egost Rootsi moosipoisile. Aga okei, päris hea laul on. See neeger on nii armas. Aga ikka pole aus. Selle võtan ka jooksulauluks. Nad võivad võita küll, sest kõik on väga professionaalne. 10 p.
15. Moldova: üüü, päkapikud. Aga ega see, et sa päkapikk oled, sind laulma ei õpeta. Jube. Ma lähen pissile selle laulu peale.
16. Saksamaa: natuke selline bondilik ja salapärane. Ja Lena näeb väga kena välja. Aga see on ka kõik. Ülejäänud on igav. Aa, see pükskostüüm on ka kena, aga tänavale sellega ei läheks. Nii sõbrapoolest 1 p.
17. Rumeenia: ei tea, kuidas britist pärit saab olla (Reikopi sõnul)? Jälle moosipoiss. Lohukestega. Huvitav, mis seksiskandaal tal oli? Okei, ma paljastan saladuse. Ta mastrubeeris veebikaamera ees. 5 p. (mitte mastrubeerimise eest :D)
18. Austria: üks. Kaks. Kolm. IGAV. Mingi pott on tal ka peas.
19. Aserbaidžaan: ma ei näe enam. Küll ohivad. Ilusad kleidid on naistel. Aga sellel põhilauljal pole. Ainult taustalauljatel. Tahaks ka suveks sellist. Aga laulu ei taha kuulata. Mulle ei meeldi.
20. Sloveenia: kuidas küll selline soig edasi sai?!
21. Island: kahju, et see laulja ära suri. Ohjah, mis ma muud ikka öelda oskan. Silmad vajuvad kinni. Pole ime, miks see mees ära suri. (Okei, halb nali. Sorri).
22. Hispaania: küll on ikka bailando. Nagu seebikas noh, ma ei saa. Hispaania keel meenutab mulle automaatselt igasuguseid Jose Alejandrosid ja Luz Mariasid. Vaesel ajal käib kah. 3 p.
23. Ukraina: see liivakunstnik on parem kui laul. Blaablaablaa, järjekordeslt. Booring.
24. Serbia: nagu Justin Biebergi, vaata vaid... Päris Twiggy oli ikka ilusam. Ei ole minu maitsele see laul. Süda hakkas valutama.
25. Gruusia: pean vist jälle pissile minema...

2011-05-10T22:03:00.000+03:00

2011-05-08T18:12:00.005+03:00

Imelik on olla. Palav ja mõttetu. Süüa ka ei taha. Olen terve päeva maha maganud. Midagi asjalikku pole teinud. Nüüd mõtlen, et peaks jooksma minema, sest pole pärast haigust üldse trenni teinud. Nüüd juba võiks.

Ainult ilm on ilus, muud ilusat siin pole.

Õppima peaks ka. Ainult see nädal veel koolis ära kannatada ja siis on nädal vabadust ning seejärel praktika Tallinnas. Ja mõelda vaid, esimene aasta ongi läbi!

Peaks duši all ära käima, ehk siis saaks natuke adekvaatsema oleku tagasi. Nii uimane on. Ja siis jooksma. Tambet peaks ka millalgi tagasi tulema.

Uss tuli koju. Ma muide nägin unes, et me rääkisime Ussiga juttu köögis. Ja ma olin sellest nii vaimustuses ning rääkisin väga kileda ja valju häälega ja siis ta ütles mulle, et jää vait. Vaat, milline tore tegelane!

2011-05-05T17:46:00.000+03:00

My nose bleeds and my brain can't take it

2011-05-04T20:48:00.002+03:00

Reedel on arvestus, mille lävendiks on 91% ehk siis A. Alla selle on läbikukkumine. Ma kardan, et ei saa hakkama. Praktilise osaga ehk kuidagi, aga see kirjalik osa hirmutab mind küll parasjagu.

Eelmisel nädalavahetusel käisin kodus. Lootsin, et saame Hannaga pikad jooksutiirud teha ning mulle Tallinna kaubandusvõrgus uusi kevadisi jalavarje vaadata, aga kus sa sellega! Reede õhtul, natuke pärast koju jõudmist, tundsin, et natuke paha on olla. Kraadisin - palavik oli 38 kraadi ja nagu nõiaväel oli platsis ka nohu. See viimane tuli suht sekundilise täpsusega. Ja muidugi kähe kurk, mis mind juba varem alates ööorienteerumisest kimbutas. Passisin siis kodus, aitasin Hannal mingil määral inglise keele riigieksami suuliseks osaks valmistuda ning mängisin issi ja Hannaga viitesadant. Neli korda võitsin.

Jooksmas pole eelmisest neljapäevast käinud, sest tõbisena ikka ei lähe. Nüüd, olles juba mitmeid päevi terve, tahaks küll minna. Homme lähen ilmselt.

Nädalavahetuse veedan Tartus. Tambet läheb juba homme Tallinna. Kinno tahaks küll minna ja popcorni süüa. Eks ma lähen ka, võib-olla. Reedel lähen Elvasse sünnipäevale, aga mul ei ole aimugi, kuidas ma sealt tagasi saan. Eks näis.

Nüüd üks tähtis asi ka. Saan minna Saksamaale praktikale. Olin nimekirjas esimesel kohal! :)

Käisime täna Kaubamajas ja ostsin omale musta praguneva laki. Tegin roosa põhja ja panin musta kihi peale. Nii naljakas oli vaadata, kuidas see kohe hetkega pragunema hakkas. Nüüd on mul väga vahvad küüned!

Aga jah, peaks pesemas ära käima ja siis natuke veel õppima ning Skype teel Hannat aitama.

Ja üks küsimus ka! Kes tahab minu ja Tambetiga tulla Taani või hoopis Mallorcale või kuskile sinnakanti? Viimasehetkepakkumisi on üsna heade hindadega.

2011-04-30T22:04:00.006+03:00

Miks ma üldse koju tulin? Ma ei kujuta ette, kuidas ma terve suve kodus vastu pean. Ja sügisest pean ma võib-olla selle hüsteeriku Hannaga koos elama hakkama, sest Tambet läheb terveks aastaks Tallinna praktikale ja mina kolin vanaema endisesse korterisse.
Ma ei saa kuidagi õnnelik olla, kui Tambetil on tihti paha tuju ja koolis ei lähe nii hästi, kui ma tahaks. Kodus ka kõik õiendavad. Ja pealegi olen ma praegu haige. Tegelikult tean ma küll, et minu olukord ei ole üldse hull võrreldes paljude teistega, sest mul siiski on mõlemad vanemad ja õde, ma ei ole vaene, saan enamvähem elada nii, et iga senti lugema ei pea (kuigi kokkuhoidlikum võiks alati olla), õpin sellist asja, mis mulle meeldib ning päris E'd ja D'd mu hinded ka pole, haigus ei ole samuti leukeemiaga võrdväärne, vaid nohune nina, ebameeldiv kinnine köha ja palavik, mis ilmselt juba taandumisjärgus on.

Ma tahaksin minna sinna, kus mul hea on, aga ma ei tea, kus selline koht olla võiks. Ma tahaksin tunda, et mind armastatakse, aga selleks, et seda tunda, pean vist ennast armastama, mida ma pole ikka veel selgeks õppinud. Ma olen oma keskpärasuses nii kinni, et ma ei suuda kuskile püüelda. Siiski nagu tahaks, aga miski hoiab kõvasti kinni.
Aga koolist olen selleks aastaks küll tüdinud. Puhata tahaks. Eks näis, mis sellest suvest saab. Kas järjekordne igavus kuubis või saab seekord midagi põnevamat ette võetud?

Aga kevad on juba käes ja see on väga ilus. Midagi, mille üle rõõmu tunda.

Ma mõtlesin pikalt, kas mul on Kate Middletonist kahju või mitte. Sest Williami jaoks jääb Riik alati esikohale, justnagu mõnele elektroonikagi. Aga palju armastust ja teineteisemõistmist neile! Ma usun, et seda läheb kõigil vaja.

Right you are

2011-04-18T00:14:00.003+03:00

Õpi-õpi hoolega, siis saad kohvi koorega. Aga missiis, kui mulle ei meeldi kohv? Mis ma siis saan, kui hoolega õpin? No ma ei jaksa igastahes enam. "Jaksama" on tegelikult vale sõna. Pigem ei viitsi. Laisk olen. Lausa oksendamiseni. Paha hakkab. A Gandalf õiendab kogu aeg ja tahab oma selle pulgaga mind lüüa. Peaks võib-olla teda kuulama.

"What happened? - What always happens? Life..."

2011-04-14T23:21:00.009+03:00

Ma olen ammu mõelnud, miks kaks inimest üleüldse kokku saavad ning teineteisele millekski rohkemaks muutuvad. Ilmselt on tihti, et üks tähendab teisle midagi enamat. Ja siis saab see teine, vaeseke, paratamatult haiget. Iseenesest väga kurb muidugi, aga pole parata, see ongi elu.
Filmi "(500) Days of Summer" peategelane mainib, et poplaulud ja filmid on meie ootused ja fantaasia täiesti peapeale pööranud. Sest tõesti - tüüpiline Hollywoodi romantiline komöödia saab oma lõpu siis, kui peategelased pärast traagilisi katsumusi käsikäes päikeseloojangusse jalutavad. Aga keegi ei tea, mis saab pärast seda lummavat muusikat ja lõputiireid. Võib-olla lähevad nad mõne nädala pärast lahku. Kas see on üldse armastuse õige kuju, mida nii agaralt propageeritakse? Kõik tahavad seda muidugi uskuda nagu Veerpalu süütustki, kuid väga vähesed saavad aru, mida armastus tegelikult tähendab (juhul, kui ta üldse olemas on). Armumisega on kõik selge. Juba iga koolieelikki teab, et armumine on siis, kui liblikad kõhus tantsu löövad ning isegi tahaks koos nendega mööda ilma ringi kalpsata, sest kõhus on jube kõdi ja hinges miski kripeldab. Justkui ootaks kevadet pärast pikka talve. Jah, just nii hea see ongi. Aga ikkagi armastus? Millal muutub armumine armastuseks? Sest üks on kindel, samad nad ei ole. Armumine on nagu ülemeelik teismeline tütarlaps, armastus aga küps täiskasvanud naine. Armastus on stabiilne, aus, hooliv, usaldusväärne, abivalmis, truu, omakasupüüdmatu, vastutustundeline... Armumine aga kerge, lendlev, spontaanne, ülemeelik, ülevoolav... Võib-olla ongi, et paljud ei küündigi armastuseni, sest neil pole õrna aimugi, mida need omadussõnad tähendavad. Reaalselt, praktiliselt tähendavad. Sest teoorias oleme ju kõik tugevad.
Ja kui nüüd juhtus, et kaks inimest said kokku, nad armusid teineteisesse, neist sai paar. Kas see oli saatus? Juhus? Või hoopis üdini tavaline vajadus - inimene on ju karjaloom ning vajab enda kõrvale sarnast isendit. Kui aga paar on koos olnud juba aastaid (ja ma ei räägi siin mõnest aastast, vaid ikka pikemast ajast), siis kas nad on koos ainult harjumusest ja sellest samast lihtlabasest vajadusest, või on tõesti olemas mingi higher power armastus? Või mõtleme niimoodi, kas see, et paar on olnud koos terve oma elu, ütleme - 50 aastat, on saatus? Või juhus? Ja üldse - kas armastus saab millalgi otsa? Kas on võimalik äkki lakata armastamast inimest, kes on nii pikka aega sinu kõrval olnud, sinu muresid ja rõõme jaganud? Või kui armastus on juhus, siis äkki olen ma midagi maha maganud?
Aga kõige rohkem hirmutabki mind, et võib-olla olen mina just see, kes nende omadussõnade tähendust ei tea. ÕS siin paraku ei aita...

2011-04-12T23:23:00.008+03:00

Kui näed kevadel esimest korda kollast liblikat, tulevat kuldne suvi, kui aga kirjut, siis värviline. Aga huvitav, milline suvi tuleb siis, kui esimene liblikas, keda näed, lebab õnnetult maas? Võtsin õrnalt tiivulise maast üles, sest mõtlesin, et äkki tugeva tuule tõttu ei jõua ta lendu tõusta. Üritasin siis teda lendama sundida, kuid liblikas klammerdus oma väikeste karvaste jalgadega nii kõvasti mu sõrmede külge, justkui tahakski mu peopessa jäädagi ning mitte kunagi enam taeva poole tõusta. Tõenäoliselt ei lenda mu tiivuline sõber enam kunagi, sest lähemal vaatlemisel leidsin, et ta ei suuda oma üht tiiba ning samapoole jalgu liigutada. Kahju hakkas. Püüdsin ta vähe pehmemale pinnasele tagasi asetada ning jätkasin jooksu, mis oli pea sama raske, kui selle kevade esimese liblika saatus.

Huvitavaid liblikamaniküüre. :)

Ahjaa, ja ma unustasin mainida, et kevad on juba käes! Talv, sind ei igatse keegi!

2011-04-05T14:44:00.001+03:00

2011-03-31T15:00:00.001+03:00

Me got my book!

2011-03-30T18:25:00.001+03:00

Uss on ikka nii tore poiss! Ma tahaks temaga abielluda ja lapsi saada. Siis oleksid nad täpselt nagu nende issi!

Winter, you've got an enemy in me!

2011-03-29T23:41:00.006+03:00

Tahaks ilmataadile peksa anda. Või ta pantvangi võtta ja sundida kevadet tegema. Ma ei saa aru, kaua see white christmas siin veel kesta võib?!

Võimalik, et Narnia White Witch on siin oma tegusid tegemas... Sel juhul saame veel sada aastat seda imelist valget värvi nautida.

Ja Ussi arvuti piiksub ka vahetpidamata nagu mingi pede.

2011-03-29T19:21:00.004+03:00

B + B maailma raskeimate eksamite eest ehk siis almost success! Viimasest kukkusid 15 tükki läbi, see tähendab - pea pooled meie kursuselt!

Sel nädalal saan natuke lõdvemalt hingata, mitte ühtegi eksamit pole. Tegelikult oleks tark ennetada olukorda, kus ma end segaseks tuubin ehk siis juba praegu alustada õppimisega järgnevateks eksamiteks. Aga noh, teate ju mind küll.

Täna oli isegi peaaegu kevadine ilm. Ja kuuldavasti lubatakse mõne päeva pärast lausa üle kaheksa plusskraadi. Kas on tõsi, et kadunud kevad leitakse üles ja pooleaastane talv saab oma väärilise lõpu?
Tahaks juba nahktagi, tenniste ja kingadega käia (mitte korraga ei paneks ma neid muidugi jalga). Tahaks õhtuti õues jooksmas käia ja kevadehõngu kopsudesse ahmida, kohe nii palju, et seda jätkuks aegade lõpuni ning mingi spirograaf ei tule mulle ütlema, et ma hingata ei oska. Hingan siis, kui põhjust on.

Rääkisin täna oma endise kursavenna Jaaniga, kes on praegu Austraalias. Viie päeva pärast läheb Uus-Meremaale. Tahaks ka reisida, erinevaid paiku näha, inspiratsiooni ja mälestusi koguda. Aga kes siis koolis käib, kui mina mööda maailma ringi rändan? First things first, nagu ikka. Kuna ta on selline loominguline vend, siis armastab ta ka kunsti teha, eelkõige kirjutada. Saatiski mulle ühe jutustuse alguse, millest saab loodetavasti kunagi raamat. Mõni on looma loodud. Samas, kui mina pole juba pea pool aastat midagi kirjutanud (blogi ei lähe arvesse, ja ega sedagi võiksin kohati usinamalt täita). Maalisin ka ainult seetõttu, et emme tahtis jõulukinki, mida seinale panna. Mul oleks isegi aega, et eelmainitud asjadega tegeleda, kuid puudub see säde, see kirg või mis iganes asjapulk see on, mis inimesi looma sunnib.

Tahaksin kinno minna. Kui üks multikas tuleb, siis lähen. "Jane Eyre'i" võiks ka muidugi vaadata.

Ja see on minu!

2011-03-25T19:25:00.006+02:00

Vaatasin paar päeva tagasi filmi "Last night" Keira Knightley ja mingi tundmatu tüübiga peaosas. Näost on Keira ikka päris kenake, aga paar seapraadi ja jõusaal kuluks talle küll ära, sest ta on ikka jube kõhn, lausa anorektiline juba. Noh, ja peale selle tähelepaneku, vajaks ta ka üht korralikku rühihindamist, päris tõsiselt.

Film oli ise küllaltki kummaline. Ma saan aru, et taodeldi sellist kunstpärasust, aga ega see ei kandnud eriti vilja. Filmi teema oli aga vägagi realistlik ning ütleks, et mingilmääral aktuaalnegi, sest tundub, et tänapäeval petetakse oma partnerit ikka päris kergekäeliselt, kindlasti rohkem kui vanasti. Aga võib-olla lihtsalt räägitakse sellest tihemini, ei tea.
Mis see petmine tegelikult on? Kas suudlus, kallistus, seks või hoopis huvitav vestlus? Kas emotsionaalne petmine on olemas? Kas see on petmine, kui mõeldakse oma partneri asemel kellestki teisest? Sellistest asjadest see film räägibki, kuid vastuseid välja ei paku. Jääb mulje, et mees sõidab komandeeringusse juba kindla plaaniga oma kolleegiga magada, missest, et tal kodus naine olemas ja tühja sest, et sel naisel nii neetult palju rühivigu on, aga ikkagi päris oma naine ja peale selle veel kirjanik ka. Töökaaslane on aga Eva Mendes. Muidugi paljude meeste poolt ihaldatud, kuid minu arvates täiesti tavaline tädi. Noh, ja siis nad joovad alkoholi ja sulistavad basseinis ja nii need asjalood sealmaal ongi. Aga kummalisel kombel on ka kleenuke Keira ametis. Sööb oma kunagi armastatud prantslasega õhtust ja veedavad muidu toredasti aega. Suudlevad ka, aga muud ei tee, sest Keira on siiski korralikum, kui see päris truudusetu tüüp. Aga näha on, et ta tahaks. Mudugi on Eva hommikul külm kui kivi ja kõrvaltpaneja hakkab kahetsema. See on seal filmis päris hästi purki püütud, see kahetsemine. Isegi mina kahetsesin. Ja siis ruttab mees koju, Keira istub akna peal, nutuvõru ümber suu ja suits seal sees. Ega ta mingi ennustaja pole, et aru saaks, et mees igavane tiivaripsutaja on. Keira nutab hoopis oma long lost prantslase pärast. Ja siis Keira ja üleaisalööja kallistavad ja... Film saab läbi. Nagu what?! Aga nii on.

2011-03-24T22:54:00.000+02:00

One of these days

2011-03-19T19:39:00.003+02:00

2011-03-18T13:07:00.002+02:00

Rääkisime Liinaga ükspäev, et peaksime elama hakkama. Ja elamise all ei mõtle me mingeid meeletuid pidusid, vaid selliseid väieseid, võib-olla teiste jaoks tähtsusetuid asju, mis meie meele aga rõõmsaks teevad. Kindlasti pean ma proovima uusi asju, sest olen kohutavalt kinni oma comfort zone's. Ja ega ma ei oska sealt vabaks murda, aga seda on väga vaja. Võib-olla on varsti elu läbi, me ei tea ju seda. Kunagi ei või teada. Mõnikord mõtlen, et kui ma üksi oleks, oleks mul kergem, sest Tambet ei võta sellistes asjades vedu eriti. Ma reisiks terve maailma läbi, kui vaid saaks! Ma nii loodan, et saan Saksamaale praktikale, siis on vähemalt mingigi vaheldus. Või pean ruttu kooli ära lõpetama ja Eestist minema kaduma, sest ma olen alati tundnud, et siinne kliima ja olustik ei sobi mulle. Nad pärsivad mind. Sellepärast ma nii nukker ja kuri olengi kogu aeg. Kõige raskem kogu asja juures on üldse see, et ma ei taha suureks saada. Üldse ei taha. Mind ei huvita absoluutselt mõte sellest, et peaksin kunagi emaks saama ning kellegi eest pidevalt hoolitsema ning muretsema. Ei, ma tahan minna ning näha. Ja olla vaba.

Võib-olla peaksin ma langevarjuhüppeid harrastama hakkma, et lõpuks tunda.

I'm so fucking happy, I could shit rainbows.

2011-03-14T21:11:00.005+02:00

Nii ilus kevad on juba väljas! Kevade lõhn ja selline soe tuuleke. Ma ei kandnud isegi mütsi. (Kuigi vist pidi külmemaks jälle minema.) Aga see on ka kõik, mis ilus on. Ma ei taha olla mingi negativist, aga nii lihtsalt on. Ütleme siis parem, et olen realist.

Täna oli kinesioloogias eksam. Ehk siis biomehaanika, spinaalmotoorika ja kõrgem motoorika. Tegin endale ilusa värvilise 20 A4'lise konspekti koos joonistega ja puha. Aga kas sellest oli kasu? Ei olnud. Nii et minu unelm saada sügissemestriks kokku see maagiline 5.0 läheb vist vett vedama. See eksam oli jube! Tegelikult on muid sõnu ka, millega seda kirjeldada võiksin, kuid 'jube' on selles kontekstis vist kõige leebem. Seal oli kuskilt teksti vahelt urgitsetud asju, mis mul muidugi meeles polnud. Üritan õppida ikka tervikpilti, nii et sellised väiksed mõttetud faktid võisid märkamata jääda. Õppejõud on iseenesest väga tore ja mõistlik. Õpetamise koha pealt sarnaneb ta meie endise matemaatika õpetajaga (Uritamme pean silmas), kes seletas meeletult hästi, kuid kui kontrolltöö aeg kätte jõudis, laksis ikka kõige raskemaid ülesandeid. Ma usun, et see vanasõna oli ikka: "Raske õppustel, kerge lahingus.", mitte vastupidi. Prognoosin hindeks D või E. Oleksin võinud ikka minemata jätta, nagu eile korraks isegi kaalusin. Aga ei, see kuradi südametunnistus käsib mul alati kohale ronida.

Homme on meil muidugi radioloogia arvestus ja terapeutilise harjutuse praktiline eksam. Jeppikajee! Ma nii tahan kogu aeg eksameid teha. See on mu lemmikhobi. NOT. Tahaks ikka mõned närvirakud vanaduspõlveks ka säilitada. Siis on hea nende seltsis aega veeta, kui keegi muu enam külas ei käi.

Trenni ka ei läinud. Homme küll lähen. Eile käisime issi ja Hannaga Pirital suusatamas. Nii mõnus päikseline ilm oli! Aga väga libe, suusad lõid kogu aeg tagasi. Ja palav oli ka, kuigi ma panin vähem riideid selga kui eelmine kord.

Täna ostsin endale uued jooksuretuusid. Vanad on juba nii läbi, et paha hakkab. Adidas ei oska ikka korralikke pükse teha. Need on juba teised, mis vähem kui aastaga koledaks lähevad. Nüüd muretsesin New Balance'i omad. Näevad küll ilusad ja mugavad välja, aga eks me homme vaata. Ja siis aasta pärast ka, et näha, kas nad on Adidasest paremad või mitte. Kuigi Adi tossude kohta pole mul midagi halba öelda.

Aga tegelikult on praegu veel kõik korras. (ptüi, ptüi, ptüi).

2011-03-13T00:03:00.004+02:00

Räägin Hannaga tema toas juttu. Issi magab kõrval toas. Naerame üpris kõvasti, kui äkki kostub mingi summutatud heli. Mina, kartes, et olen isa üles ajanud: "Kas issi ütles midagi?" Hanna seepeale: "Ei, see oli mu kõht!"

2011-03-12T21:46:00.000+02:00

2011-03-11T18:23:00.004+02:00

Barbie peika Ken sai nüüd 50 aastaseks. Ja issi sai alles praegu, kui me telekast Keni sünnipäevauudiseid kuulasime, teada, kui väga ma enda Barbie-karjale lisaks ühte Keni soovisin. Nojah, nüüd on juba veidi hilja, ma arvan.
Äärmiselt usaldusväärne allikas Wikipedia annab aga teada, et "Barbie and Ken are barbies that are "together"." Nii et mul oleks olnud väga Keni vaja. Kõigi entsüklopeediate emast Wikipediast saab teada ka seda, et Barbie ja Ken läksid 2004. aastal lahku, 2006. aastal aga alustasid taas suhet, pärast seda, kui Ken makeover'i tegi. (Ma usun, et ta tegi iluoperatsioone). Ja mida veel? Kui nad lahus olid, oli Barbie "väga sõbralikes suhetes" ühe Austraalia surfari Blaine'ga. Põnev- põnev!

Ma arvan, et kui ma kunagi tütre saan, siis mängin ma salaja tema Barbie'de ja Kenidega. Juhul, muidugi, kui mul raha on, et talle neid osta. Ja juhul, kui mul tütar kunagi üldse on.

2011-03-10T17:26:00.005+02:00

Ma pean hakkama õppima keskmisele hindele 5.0, apparently. Sest keskmine 4.43 pole piisavalt hea, et põhitoetust saada. Õnneks sain siiski seda täiendavat toetust, mis on 28, 13 eurot. Pole palju, aga asi seegi! Tobe, kui õppimine muutub mingiks võistluseks raha pärast. Niimoodi kaob kogu lõbu ära. Saksa filoloogias sain ma igal semestril õppetoetust ja mu keskmine oli kuskil 3.9. Igav oli küll, aga vähemalt ei tundunud kaasüliõpilased mingite konkurentidena, vaid olid ikka sõbrad.

Nojah, raha eest õnne osta ei saa, aga selle eest saab näiteks kooki, mis lühiajaliselt teeb sama välja. Ja poodi ma lähengi! Koogid, here I come!

2011-03-09T21:29:00.005+02:00

See on tegelikult täielik ime - näha kevadet. Justkui saaks ise võitu surma üle näha. Täna oli ilus päev, sest mis saaks olla kenam, kui päikseline päev täis esimest kevadlõhna. Aga Päike ei mõjuta, kuidas asjad me elus kulgevad. Tema reguleerib aastaaegu, ööd ja päeva... Kuid ta paistab ka siis, kui keegi sureb, kui keegi ütleb hüvasti, kui kelleltki varastatakse rahakott, kui keegi ei tahab, et ta ei paistaks... Ja ta paistab edasi, nii kaua, kuni lõppeb maailm. Ja pärast seda ei ole ei aastaaegu, ööd ega päeva.

Päike näeb mu mõttetust ja tühjust. Tema ilmselt ei hooli, sest mida saab üks Päike üldse inimestest teada. Kevad ka ei tea. Ta pole üldse kogu aeg siingi. Ja kui ta tuleb, peavad kõik ta avasüli ning silmad taevapoole kissis, vastu võtma. Ja me võtame. Iga kord. Ja kui ta ära läheb, oleme kurvad, kuigi lühiaegselt, sest teame - ta tuleb taas. Aga mõni ei tule. Ega pole kunagi tulnudki. Ma lihtsalt ootan ja ootan. Loodan ja loodan, et leiaks. Et leiaks üles selle, mis on kadunud. Või pole mul seda kunagi olnudki. Ja ma ootan ja ootan. Tuleb kevad, möödub kevad, aga mina ei leia midagi.

2011-03-09T13:00:00.000+02:00

Esimene kevadelõhnaline päev!!!

Päevad

2011-03-08T21:11:00.005+02:00

Ega ma nendest päevadest midagi eriti ei arva. Naistepäeva ei tähistanud me kodus kunagi, sest emme meelest oli see Nõukogude püha. Kuigi issi tõi roosasid tulpe küll ja kõigil oli meel rõõmus. Isegi emmel, sest mõnikord kipuvad mõned Nõukogude asjad päris head olema. Näiteks pea olematu tööpuudus ja Pingviini jäätisekohvik raekojaplatsil.

Ja nüüd ma siin istun, suu vahukoort, saia ja šokolaadipuru täis, ning üritan meenutada, millal ma viimati vastlaliugu lasin, hernesuppi lürpisin või traditsioonilist kondivurri oma väikeste valgete sõrmede vahel keerutasin. Ega ei tule meelde küll. Aga sai ja vahukoor peavad alati olema. Jälle vabandus olemas, miks süüa. Vastlapäev ju!
Nagu ma juba ütlesin, ei tähenda naistepäev minu jaoks eriti midagi. Lilli pole mulle selleks puhuks peale issi ükski poiss ega mees toonud. Aga näed, täna olukord muutus. Kui kodus lilli ei anta, peab selle vea parandama mõni suvaline sinistes spordiretuusides noormees, kes mulle musculus gastrocnemiuse venituse ajal kollase tulbi pihku pistis ja head naistepäeva soovis. Mina, kahest kergejõustikuhallis ning jõusaalis veedetud tunnist üleni higine, ei osanud muud teha, kui kõlavalt aitäh öelda ning edasi venitada. Ja läinud see sinipüks oligi.
Aga kui ma koju jõudsin, olid mu laual reas Ferrero Rocheri ja Fazerminti kommid. Minul, igipõlisel näljukil, lõid silmad seepeale särama kui jõuluküünlad, sest toit teeb igakell lilledele silmad ette!

HEAD NAISTE- NING VASTLAPÄEVA!

2011-03-07T10:52:00.016+02:00

Kui mul ülemäära raha ja aega oleks, ostaks ma küünelakke ja käiks kogu aeg maniküüris.

Lemmik!

2011-03-07T10:08:00.002+02:00

Jei, esmaspäev jälle. Ma ei jaksa enam! Tahaks lihtsalt olla, et ei peaks koolile mõtlema. Õnneks ei ole mingit ülemäärast õppekoormust hetkel, aga siiski miski nagu näriks hinges ja koputaks kogu aeg südamele. Kahjuks on mul loll komme kõik, nagu ikka, viimasele minutile jätta. Ometi saan ma asjad alati õigeaegselt valmis, aga kuidagi piinav on see viimase hetke asi siiski.

Valimised on nüüd ka möödas ning mina olen isegi rahul. Kahjuks oli teada, et Reformi ja Keski kummardamisest ei saa üle ega ümber, kuid IRL (kelle selleaastastest lubadustest ma eriti aru ei saanud) ja Sotsiaaldemokraadid tegid tubli töö. Või vähemalt meie, kes neid valisime.
Kummaline on, et vaated muutuvad ajaga. Kui ma väike olin, arvasin, et Reformierakond on see kõige parem, sest issi valis seda. Natuke hiljem hakkas mulle meeldima Isamaaliit, sest Mart Laar on tark ja tore. Ja ma ei saa mainimata jätta, et meenutab kobrast. Ja kui ma 2007. aastal valimisealiseks sain, valisin esimest korda Rohelisi, sest nad olid poliitmaastikul alles uued tegijad - nii nagu minagi valijana. Nüüd aga, kui neli aastat on mööda läinud, kuulus minu hääl hoopis Sotsiaaldemokraatidele, sest nagu me tervise edenduse teoorias õppisime, on terve ja elujõuline rahvas majanduskasvu eeltingimuseks ning ilma tervisekapitali suurendamata ei saa toimuda ka majanduskasvu. Ja sotside valimisplatform ühtib selle mõttega. Muidugi olid ka Rohelistel väga head lubadused, kuid mu usaldus on neisse pidevate sisekonfliktide tõttu kadunud. Ja alati sümpaatne IRL tundus kuidagi tühi sel aastal.

Olen palju trenni teinud. Põhiliselt ikka jooks ja jõusaal. Ja hea tunne. Tuleb hakata Tartu Jooksumaratoniks (23 km) vormi koguma. Ja vorm ei teki pidevast treeningust, vaid treeningu ja puhkuse tasakaalust. Seega, nii palju, kui ma ka ei tahaks, tuleb täna puhata.

Päike paistab, aga lumi hakkab sulama homme.

2011-02-27T20:52:00.003+02:00

Ma olen vist tõesti natuke metsapoole, aga mulle meeldis Eesti Laulust Rolf Roosalu lugu "All and Now". Võitnud lastelauluke ei meeldinud.

2011-02-27T09:01:00.003+02:00

Ja jälle nägin ma unes kevadet! Kevad, tule juba!

Wild horses

2011-02-26T12:44:00.003+02:00

Naljakas, aga mulle muusika eriti ei meeldi. Tähendab, mul ei ole muusika vastu otseselt midagi, ja ma ei väidagi, et ta ilus pole, aga lihtsalt mind ei ühenda sellega eriti miski. Kohati ta isegi häirib mind. Sellepärast ongi mul raske aru saada nendest, kes väidetavalt muusikata elada ei saa. Mulle meeldib vaikuses rohkem. Kuigi ega ilma muusikata ei saa, sest filmid oleks küll väga üksluised, kui mingeid helisid poleks.
Tegelikult on küll laule, mis mulle täitsa meeldivad, aga ega ma neid palju kuulata küll ei saa. Siis muutuvad nad juba tüütuks. Mõni lugu, enamjaolt instrumentaalpalad, meeldivad mulle seetõttu, et nad tekitavad hea tunde ja neil ei ole sõnu. Kahju on sellest, et paljud potentsiaalselt ilusad palad on rikutud just sõnade tõttu. Laul võiks jutustada lugu, mitte korrata sadu kordi ühte mõttetut fraasi.

Eile käisin suusatamas, sõitsin 1 tund ja 15 minutit. Tore oli, kuigi oleks tahtnud Piritale, sest seal on vahelduvam maastik. Täna äkki läheme, kui issi viitsib. Kui ei lähe, siis hoopis jooksen. Ilm on isegi soe - ainult viis miinuskraadi.
Üleeile käisime paraadil ka, sest Hanna oli Harju malevaga seal marssimas.

Õppida ei viitsi. Aga eks see maksab mulle kätte. Närvisüsteemi eksami sain B. Paha-paha.

Kevad võiks tulla! Palun, tule!

2011-02-19T23:22:00.004+02:00

Pole juba üle kuu aja siia kirjutanud, aga lihtsalt pole jaksu. Millekski eriti pole. Trennis isegi kohati ei jaksa käia. Pärast kooli tahaks ainult koju ja magama ning sarju vaatama. Need nimetatud - magamine ja sarjad -, lisaks veel trenn, ongi mu ainsad meelelahutused. Kuskile mujale aega minna pole. Ega eriti ei tõmba ka, kui väljas 30 külmakraadi on. Kevad võiks juba tulema hakata.
Veebruar on koolis olnud hullumeelne kuu. Jaanuar ka. Sessi meil ei olnud, nii et loengud, seminarid ja eksamid jooksid paralleelselt ja vahelduva eduga siiamaani. Emme küsis just täna, et millal mul viimane eksam on, aga mul ei olegi ju sellist. Suht iga päev on mingi töö. Esmaspäeval on näiteks närvisüsteemi eksam, milleks ma tegin 15 A4 konspekti ja pean selle kõik ajju taguma.
Kuna ma siia pole ammu kirjutanud, siis mainin, et kauakardetud lihaste eksami sain ma B. Noh, nüüdseks olen ma oma pettumusest üle saanud ja võin sellest vabalt rääkida. Aga ikkagi tahtsin rohkem. Õppetoetust tahaks ka. Terapeutilise harjutuse teooriaosa eksami sain A. Täna saime teada Inimese arengu komplekseksami hinde, milleks ma sain B. Ka tahtnuks paremat. Patoloogia esimese kontrolltöö sain ma küll ilma ühegi veata A, aga teine kontrolltöö läks metsapoole (hinde saab vist esmaspäeval teada), nii et tuleb pingutdada ja viimane KT A saada, siis on veel lootust.

Eile oli väga pikk päev, ärkasin kell viis hommikul, et enne kooli veel natuke patoloogia tööks õppida. Kell kaheksa algas kool, mis lõppes alles kell kuus õhtul. Seejärel läksin trenni, kus veetsin endalegi märkamatult 2 tundi ja umbes 45 minutit. Alguses ülajäse, selg ja kõht jõusaalis, seejärel jooks ja venitused. Pärast nägin Marit ja jooksime koos veel umbes tund aega. Koju jõudsin kümneks ja siis hakkasime Tambetiga veel küttekotte keldrisse tõstma. Pärast olin ikka totaalselt läbi.

Ootan juba kolmapäeva, sest siis saab rohkemaks kui paariks päevaks koju. Muidugi on vaja õppida ka patoloogia viimaseks kontrolltööks ja referaati teha, aga ehk saan ma ka puhata ja issi ning Hannaga kaarte mängida ja muud huvitavat teha. Kui nüüd see külm minema läheks, saaks isegi veel viimane kord ka suusad alla.

Ahjaa, ja laktoositalumatus on mul ka.

Igav elu on, aga põnevamat ei saa ma hetkel lubada. Lootus jääb aga alati, et kui ükskord see maagiline kauaoodatud suvi kätte jõuab, siis...

Tahaks kirjutada siia ühe asja, mis mind tõesti õnnelikuks teeb, aga selline tüdimatus ja kurnatus on, et ei meenu hetkel ühtegi.

Kõnnianalüüs

2011-01-16T22:40:00.003+02:00

Teen kõnnianalüüsist referaati. Kummaline, et kõnnitsüklisse mahub nii palju faase. Kui ise vabalt kõndida suudad, siis ei taipagi.
Aga aju on küll parajalt sodi juba. Tahaks magama minna. Homme on kell kaheksa vaja juba närvisüsteemi loengus olla. What a bliss!

Great success! NOT.

2011-01-15T09:58:00.003+02:00

Ma vist hakkan kohe nutma. Sest ma ei jaksa! Meil on nii palju õppida. Eksamid ja loengud on paralleelselt, lisaks veel igasugused arvukad kodused tööd. Ja veebruarist hakkab veel kõige hullem jama pihta - pea iga päev kella kaheksast hommikul kuni kuueni õhtul koolis. Noh, ja siis veel kodused tööd ka.
Tahaks natukeseks ajaks kuskile minema minna. Kuskile teise keskkonda, et saaks veidigi vaheldust (kodu ei lähe arvesse, kuskile mujale).
Tambet läheb ka nüüd Tallinna tagasi ja mina passin kuni veebruari keskpaigani siin üksi.
Lihaste eksam läks ka viletsasti. Miks ma nii loll olen?

That's where I would go...

2011-01-05T00:09:00.001+02:00

2011-01-03T00:03:00.002+02:00

Ta võis olla pooliku haridusega narkar, kes ei osanud võib-olla eriti hästi kitarri mängida, aga midagi ta peale laulmise siiski teadis...

Paremat uut aastat!

2011-01-01T23:09:00.002+02:00

Mis siin ikka öelda. Kuidagi nukker on olla. Kõik on kuskile kadunud - rõõm, suvi, päike, rahulolu, unistused... Armastus on alles muidugi. Kui tema ära kaoks, siis kaoks ka olemise mõte. Aga ma siiski tahaks veel olla.

Seest on tühi. Sel aastal sooviksin olla täis. Mitte alkoholi, vaid õnne, rõõmu, armastust, soojust, naeru ja loomingut.

Kurb on, et inimesi, keda tahaksin ligi lasta, on vähe. Ma vist olen üldse väga palju muutunud. Inimesi on palju, aga nad ei ole minu moodi. Ja kui nad on nii erinevad, ei saa ma neid usaldada. Neil on hoopis teised arusaamad, huvid ja vaated kui mul. Ma ei saa nendega olla mina. Ja keegi teine ma olla ei taha.
Võiks olla nii, nagu kunagi oli. Aga ei ole. Aeg läheb edasi. Ja mida edasi aeg läheb, seda vähemaks jääb õnne, sest ma ei saa teda enam kätte. Õnn ignoreerib mind täiesti. Ma lihtsalt olen ja olen. Ja jäängi olema. Ja soovima, et õnn ka ükskord minu üles leiaks.

Vähemalt on üks inimene, kes pea täielikult aru saab. Ja võib-olla rohkem ei olegi vaja.

Tahaksin, et uuel aastal saakisn kuskile reisida, et mul oleks koht, kuhu minna, kui siin enam ei jaksa.

Tahaksin, et inimesed oleksid õnnelikud ja armastaksid teineteist, et nad näitaksid hoolivust kõigi vastu ning saaksid üle eelarvamustest ja egoismist. Tahaksin tolerantsust ja teineteisega arvestamist.

Tahaksin, et mu lähedased oleksid terved ning neil oleks hea olla.

Tahaksin, et lumi sulaks ruttu ning kevad pistaks pea lume alt välja. Tahaks, et suvi oleks soe.

Ja mulle jääbki vaid loota, nagu alati, et kevad muudab asjad paremaks. Siis tärkab kõik uus ning vahest õnngi leiab, et oleks vaja minu sees idanema hakata.

Eurodest, koolist, ilmast ja muust ma rääkima ei hakka.

Olge tublid ja õnnelikud!

2010-12-31T00:21:00.002+02:00

Ma oleks nõus kõik jõulukingitused tagasi andma, kui mul vaid parem hakkaks. Valus on.

2010-12-12T15:27:00.002+02:00

Nüüd ma tean, miks Tambet mind kogu aeg väntsutab ja kõdistab.

"Jumal saatis mind Felixi ja Paula väntsutamise eest kätte maksma!" :D

2010-12-05T15:10:00.002+02:00

Kui vaid see lihaste eksam möödas oleks ja jõuluvaheaeg käes!

2010-12-05T11:05:00.002+02:00

4 töökohta

* Talleggis kunagi :D
* Sonefic OÜ
* Lindex
* loodetavasti see neljas töökoht ikka tuleb ka veel

4 filmi, mida uuesti vaataks

Raske küsimus!!!

* "Harry Potter and the Deathly Hallows"
* "Ballet Shoes"
* "Into the Wild"
* "Borat"

4 kohta, kus olen elanud

* Tallinn, Videviku tänav
* Loo, Kuusiku tänav
* Tallinn, Pärnu mnt.
* Tartu, Vaikne tänav

4 teleseriaali, mis meeldivad või meeldisid

* "Family Guy"
* "The Vampire Diaries"
* "Cougar Town"
* "Men in Trees"

4 veebilehte, mida igapäevaselt külastan

* facebook.com
* google'i otsing
* postimees. ee
* blogspot.com

4 kohta, kus olen käinud puhkamas

* Tenerife
* Egiptus
* Tai
* Kui ma Pärnus Kadri juures oleme, siis me muud ei teegi, kui ainult puhkame!

4 lemmiktoitu

* suitsulõhe salat
* issi tehtud jõulustruudel
* ahjukartulid
* seenepüreesupp

4 kohta, kus tahaksin praegu olla

* päris kodus
* kuskil soojas kohas, näiteks Tais
* jõusaalis
* kinos

4 inimest, kes võiksid veel neljadest kirjutada

* Allar
* Kerttu
* ei tea nii palju blogijaid :D
* ...

Musculus, musculus!

2010-12-04T22:01:00.005+02:00

Ma olen kaks päeva juba lihaseid õppinud, konspekte kirjutanud, nii et käed lausa tuld välja löövad. Ja vähemalt 500 lihast on veel vaja pähe õppida koos oma algus- ja kinnituskohtade ning funktsioonidega. Aega on 10 päeva, sest 14. detsember kell 9. 15 algab kolmetunnine eksam. Ma ei kujuta ette, kui pikk see paberi peal välja näeb, sest kui meie pooletunnised kontrolltööd olid 4 A4 pikad (mõlemalt poolt), siis eksam on vähemalt 24 lehekülge vist. Great success! Aga ma püüan veel õppida! Palju-palju!
Alajäse on mul päris hea sõber juba, aga kaela- ja seljalihased küll veel täiesti võõrad, lausa vaenulikult!

No vähemalt olen terveks saanud (ptüi, ptüi, ptüi) ja varsti saan trenni minna, sest esmaspäeval oli mul viimane trenn, enne kui haigeks jäin ning juba igatsen!
Vähemalt sain tervisespordialuste arvestuse arvestatud. Kerge oli.

PS! Kes pakub, mis lihas pildil on, saab kommi! :)

Sõda

2010-12-01T01:37:00.003+02:00

Tere! On 1. detsember. Kell on 1. 37 öösel ja mul ei ole und, sest härra pisikute brigaadiülem Nohu hoiab mind vangis. Ma tahaks nii magama jääda, aga ta ei lase, vaid kasutab minu piinamiseks mingeid imelikke võtteid nagu nina kinni hoidmine ja hingamise takistamine. Kooli homme ilmselt ei lähe, sest nohusena ja magamata piinatud olekus poleks must seal kellelegi kasu. Ise ei saaks ma uimasena õpitust midagi aru, teistele võin olla potentsiaalne nakkuskolle. Ega härra Brigaadiülem ilmselt ei laseks ka. Mõnesmõttes isegi hea, sest õues on ju külm, nii et nagunii luurab kuskil nurga taga hambuni relvastatud Köha ja võib-olla külmavereline Palavikki, kes minu sisse sooja tulla tahaksid. Aga ma ei lase! Jään parem siia Nohu räpasesse vanglasse ning võitlen, ootan ja loodan, millal see hullumeelne sõda ükskord lõppeb!

Natuke lumehuumorit

2010-11-30T21:03:00.001+02:00

Külm!

2010-11-30T20:39:00.003+02:00

Kui tsiteerida A-rühma "Palmisaart", siis võib praegused ilmaolud kokku võtta järgmiselt: "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on!" Ja nii ongi. Mina paraku sellist külma ei talu. Imestan siin omaette, kuidas ma veel eelmise talve 30 miinuskraadi üle elasin. Ilmselt pean ka selle talve veel vastu, kuigi pidev värisemine ja liiga palju valget värvi teevad olemise ebameeldivaks ja meele mõruks. Pealegi olen ma endale kuskilt ühe nohupoisi külge saanud, mis on samuti kummaline ja ebameeldiv, sest ma pole harjunud haige olema. Loodan vaid, et palavik ja köha must kaugele hoiavad.

Kolm nädalat on vaheajani, aga sinna vahemikku mahub veel mitu-mitu jubedat asja nagu näiteks lihaste anatoomia eksam. Ma tõesti ei kujuta ette seda tunnet, mida võib tunda siis, kui see lõpuks läbi on (noh, loodetavasti ka suurepäraselt sooritatult, sest vähemaga ma leppida ei taha!). Ülejäänud eksamid ilmselt nii hullumeelsed ei ole.

Tahaksin, et oleks jõudu midagi teha, kuskile välja minna. Aga kui nii külm on, siis ega sinna välja eriti ei kipu ka.
Ostsin lõpuks lõuendi ära. Sellest saab jõuludeks maal. Kingitus emmele.
Kindaid koon ka. Tahaks nad juba valmis jõuda, sest külm on ju. Aga ega nad ennast ise koo.

Ja ega midagi muud polegi. Lihsalt puhkust tahaks. Tahaks minna koju. Enne jõule ma sinna ei lähe ilmselt, sest ega muidu ma ei õpi ju. Siin on selleks suurem lootus.

Trenni tahaks, aga haigest peast ikka ei lähe sinna. Kuigi eile hommikul, kui ma veel haige polnud, käisin jõusaalis ja see oli väga tore. Hommikuti peabki seal käima, õhtuti on ülerahvastatud. Kahjuks olen ma aga enamus hommikuid juba varasest koolis.

2010-11-27T10:14:00.003+02:00

Kummaline küll, aga õues on ilm nagu muinasjutus. Ilus-ilus. (Aknast vaadatuna). :D

(Aga kui jõulud ja vanaaastaõhtu läbi on, hakkan suure hooga kevadet ootama!)

Tahaks puhata ja mängida!

2010-11-25T22:24:00.003+02:00

Pea valutab, lihased on kanged ja üldse on selline kummaline tunne. Loodan, et haigeks jääma ei hakka. See oleks küll jama.
Nii pingeline on. Väsimus tapab. Esmaspäeval, teisipäeval ja täna ma trenni ei läinud, sest lihtsalt ei jaksa ennast liigutada. Magasin hoopis. Aga ei tohi magada, õppima peab ju hoopis!
Meie kursuselt on nii paljud akadeemilise puhkuse võtnud, sest nad ei jaksa enam, rääkimata Jaenist (puhaku ta rahus!), kes enesetapu tegi.
Ma ei saa ennast lohutada ka, et homme on reede ja nädalavahetus tuleb. Mul on ju vaja õppida! Ei saa niisama logeleda ja oleskleda. Kinno tahaks tegelikult minna. Ja muid huvitavaid asju teha, aga mul on nii jube stress, et ma lihtsalt magaks, sööks ja nutaks kogu aeg.
Homme on kell kaheksa referaadi ettekanne. Õnneks on valmis. Hakkama saan nagunii. Peaasi, et haigeks ei jääks.
Võiks bowlingut mängima minna, aga rahaliselt vist ei saa seda lubada. Või muid lahedaid asju teha, aga lahedate asjadega on üldjuhul see lugu, et nad nõuavad valjuhäälselt raha.

Eile oli ka pikk päev. Kell kaheksa algas kooli sünnipäev. Õues. Traditsioon või asi. Igastahes, pidime seal kohal olema. Me ei teadnud, et õues on. Õnneks olid mul enamvähem adekvaatsed riided seljas, aga külm hakkas ikkagi. Reporterist saab näha. Ja siis kestsid tunnid kella kuueni välja. Ma läksin tervisespordialustest varem ära, et enne trenni veel koju jõuda ja kott välja vahetada, sest kaasasolnul läks lukk katki. Noh, ja siis ma kõnnin nagu lehm libedal jääl spordihalli, kui kuulen, et mingi nõrgapoolne raksatus käib. Teisel kotil läks sang katki. Ei vea. Tahaks uut kotti, aga raha pole. Neid teisi ka vist parandada ei anna. Nii spetsiifilised kotid teised.
No ja pärast trenni, mis oli väga mõnus ja värskendav, läksin Kadri juurde kadripäevapeole, mis oli ka väga lõbus, sest mängisime mingisugst paberilipakatega mängu, kus sai hullumeelselt naerda. Näiteks: "Kas te kardate haisid?" - "Jah, aga ainult duši all!" Seda peab lausa mängima. Peale lõbusa tuju saab ka treenutud kõhulihased.

Peaks magama minema, sest kell kuus tuleb ärgata.

Aa, ja külm on ka.

Ja lumi on maas. Ilus, aga hirmutav.

2010-11-21T10:17:00.005+02:00

Reede õhtul jõudsin koju. Nii mõnus. Kodus saab korralikult puhata. Tartus sellist tunnet ei ole - ikka vasardab kuskil kuklas südametunnistus, et peaks õppima.

Neljapäeval käisime kursusega Haapsalu Neurorehabilitatsioonikeskuses ja Tallinnas Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses. Buss pidi Vanemuise juurest välja minema kell 6. 00. Mina jõudsin kohale umbes kell 5. 45. Lootsin, et buss on juba kohal ja saab sooja minna, sest õues oli päris külm ja sadas lörtsi. Pealegi polnud ma ennast üldse väga paksult riidesse pannud, sest arvasin, et kuna me nagunii enamus ajast bussis istume, siis hakkab palav ja pole mõtet igasugu lisapahna kaasa tassida (nagu kampsun, müts, korralik sall, villasokid jne). Oi, kuidas ma eksiksin. Buss hilines tund aega. Kuskile sooja polnud ka võimalust minna, sest kell 6 on ju kõik asutused veel kinni. Nii me siis külmetasime seal tervelt TUND aega. Kui buss lõpuks tuli, olin ma nii läbi külmunud, et ei tundnud enam oma varbaidki. Ja ega bussis paremaks läinud! Sealne küttesüsteem oli omadega üsna sassis, nii et päris soojaks sai buss alles Tartusse tagasisõidu ajaks. Haapsallu sõidu ajal ma põhimõtteliselt palvetasin juba, et mu maapealsed piinad (loe: megahull külmatunne) lõpetataks. Ei lõpetatud.
Nüüd siis nendest kahest kohast ka. Sinna Neurorehabilitatsiooni keskusesse ma tööle minna ei tahaks (isegi praktikale vist ei tahaks), sest neuroloogiliste enamjaolt täiskasvanud patsientidega ma tegeleda ei tahaks. Lastega võiks, aga täiskasvanutega mitte. Astangul oli päris põnev. Hea on kuulda, et ka puudega inimsed saavad haridust omandada ja päris omandatud alal tööle asudal. Samas pole see tavaline haridusasutus, sest neil noortel on seal ööpäevaringne tugi nii füsioterapeutide, tegevusterapeutide, hooldajate, psühholoogide ja muude spetsialistide näol.

Eile käisime issiga Helgi Orgi juubelil, mis toimus Loo Kultuurikeskuse saalis. Üpris tore oli. Eriti hea oli martsipani-mandli kringel, lausa jumalik kohe. Peaks teinekord ise ka selle tellima, kui mingi üritus on. Ja mis veel hea oli? See, et sain kooli näha. Mitte lihtsalt koridorides käia, vaid ikka direktori kabinetis ja õpetajatetoas ja paljudes klassides muidugi ka. Väga kena on. Kahju, et meie seal enam ei õpi. Mõndade õpetajatega sain ka rääkida. Üldiselt oli tore, kuigi me väga kaua seal ei olnud. Aa, ja õpetajatetoa kõrval on karikatekapp, kus oli meie mälumängukarikas ka!

Nüüd ma istun köögis, vaatan, kuidas lumehelbed aknataga langevad ja söön vaniljejäätist maasikamoosiga. Hea on olla. Mandariine tahaks ka, aga need ma sõin juba eile ära.

Ootan meeletult juba jõuluvaheaega, siis saab tulla tervelt kolmeks nädalaks koju lihtsalt puhkama. Isegi õppima ei pea, sest meil jaanuaris sessi pole, kohe algab teine semester. Eksamid on kõik detsembris ära, mis muidugi tähendab väga õppimiserohket jõulukuualgust, sest meil on lihaste eksam, mis tõotab tulla üsna raske, sest materjali on meeletult; terve naise, arengupsühholoogia ja eetika eksam. Oi, ja muidugi tervisespordialuste eksam, mis tuleb juba novembri lõpus, aga see ei ole vist väga raske.

Tegin üleeile jõulukinkide eelarve ja nimekirja ära, siis ei tule mõttetuid lisakulutusi. Hakkasin endale kindaid ka kuduma, kuigi tegelikult oleks vaja hoopis korralikku mütsi. Tahtsin ühte osta, aga Tambet arvas, et see pole kõige parem müts. Ise arvan nüüd, et oleks võinud selle ära osta - ta polnud kallis ka. Nüüd teda enam kindlasti pole. Eks lähen uurin homme, kui viitsin.

Maalida tahaks. Pean end kokku võtma ja lõuendid ära ostma. Võiks ise ka muidugi teha, aga see võtab nii kaua aega.

Aga Tartusse tagasi minna ei taha.

Wtf?!

2010-11-14T14:10:00.003+02:00

Kurat küll, ma ei saa aru, miks on vaja Wordi failidest teha veel pdf-failid. Minu arvuti ei oska neid teha ju. Ja siis sellepärast saan ma nüüd vähem punkte oma referaadi eest, et ei oska seda kuskile faking moodle'sse üles laadida. Kõik ei ole mingid arvutigeeniused ja kõigil ei ole üldsegi 24/7 arvutile ligipääsu. Mis need veel tegema peavad?

Närvi ajab kõik. Tahaks karjuda. Tambeti peale ka, mis siis, et ta midagi halba teinud pole. Aga mind ajab lihtsalt kõik närvi.
Tahaks kuskile ära minna. Aga takistusi on nii palju. Raha pole. Ilma rahata ei saa vist enam siin ilmas midagi. Ja kool on ka. Ilma selleta ei saa siin ilmas kah midagi.
Läheks niisama õue ära, aga kogu aeg sajab vihma.

Ma nii ootan juba jõuluvaheaega, siis saaks siit Tartust vähemalt natukesekski minema. Mingi hull madalseis on, mitte midagi teha ei suuda, kõik tekitab vastikust ja igavust. Nagu mingi ülemäärane stress või midagi. Ega ma pole kunagi teadnud, mis asjapulk see stress tegelikult on, aga nüüd ma vist tean. Ega ta mingi normaalne küll ei ole.

Kõht on natuke tühi. Tahaks midagi süüa teha, aga isu pole. Kummaline - isu pole, aga kõht on tühi. Kartuleid tegelikult tahaks, aga iga päev ei saa neid ju süüa. Eile just alles sõin. Mida siis teha? Nälgida?

Mul oleks vaja väga suurt paberit või midagi.

2010-11-04T23:12:00.003+02:00

Homme ostan suure lõuendi ja maalin kõik enda seest välja.

Anatoomia skeltiosa koondhinne (kirjalik + suuline): A

2010-11-02T20:16:00.002+02:00

Mitte küll päris 100%, aga ikkagi A. :D

Anda tunnetele nimi

2010-10-31T18:11:00.003+02:00

Nii imelik on olla. Osalt muidugi ka homse luude-liigeste suulise eksami pärast, aga sel tundel on veel mingi põhjus. Tunne on tuttav tegelikult, ei saa salata. Imelik on ta sellepärast, et pole ei hea ega halb, vaid vahepealne. Selline teadmatusesarnane, kuid ometi pole teadmatus. Või siiski natukene on. Ei tea. Aga kummaline igaljuhul.

Sügis on parem kui talv. Ja mulle ta isegi meeldib oma lõputu melanhooliaga. Kuidagi rahustav on mõelda, et ma pole ainus, kes nukker on. Sügis on mulle oma pisaratega seltsiks.
Tegelikult ma ei oska sellele nukrusesegusele tundele nime anda. Ta pole kurbus - ma ei ole kurb, aga pole ka õnnelik. Mis tunne see on? Peaks uusi sõnu välja mõtlema hakkama.

Stop crying your heart out.

2010-10-31T14:32:00.004+02:00

Inimene peaks ümbritsema end asjadega, mis teda õnnelikuks teevad. Kui aga mõni asi juhtub olema selline, mis justkui teeks õnnelikuks, aga tegelikult ei tee? Kuigi meeldib talle ja isegi väga. Samas on asi selline, mis pikemas perspektiivis haiget teha võib. Kas loobuda sellisest asjast?
Aga inimesed ei ole asjad. Inimestest ei saa loobuda. Inimestega on teised suhted kui asjadega. Asja, mis sind segab või häirib, paned ära kuskile kasti, hullemal juhul viskad minema. Inimesi kasti ei pane. Noh, tegelikult ju võiks, aga siis võib saada mõrvasüüdistuse. Samamoodi ei viska inimesi ära ka. Võib ju proovida, aga nad saavad tagasi tulla. Kuigi ega alandatud inimene vist tagasi ei tule.

Mõtlen tihti, et paljud inimesed mu ümber on muutunud. Mina olen muidugi ka, teisiti ei saakski. Aga tihti muututakse erinevates suundades. Suundades, kuhu koos minna ei saa. Ilmselt käib muutumine koos suureks saamisega kui paratamatus, aga kui nii, siis mina suureks saada ei taha. Ja nii ma aru saigi, et head ajad on möödas.

Kummaline, kuidas suures rahvahulgas võib end nii üksikuna tunda...

"Lihased, lihased!"

2010-10-25T19:29:00.003+03:00

Ma sain geneetika arvestuse arvestatud! See on tõeline ime! Hea on kohe olla. Aga, aga... Ega see päikesepool pole üldse mitte nii kuldkollane, kui ta algul siin paista võib. Puhata ei saa mitte. Homme on lihaste seminar oma miljonileheküljeliste iseseisvate töödega, mis kodus ette valmistada tuli. Aga ega ma ei muretse. Keerulisem on luude-liigeste suulise eksamiga, mis on juba esmaspäeval. Vähemalt sain täna Terve mehe ettekande poiste seksuaalkasvatusest ja Taastusravi aluste delfiiniteraapia ette kantud. Üks vemps ütles isegi, et mul on alati nii toredad esitlused ja ta kuulab neid alati huviga. Tore, kui keegi nii arvab!

Hanna võiks juba tulla (tal on vaheaeg ja ta on hetkel emmega Lõunakeskuses), siis saaks jooksma minna. Ta kogu aeg ütleb, et tuleb juba ja ma olen teda mingi sada tundi juba oodanud.

Igastahes olen ma täna väga väsinud. Kui koolist tulin, jäin isegi bussis magama. Ja ega see nädal ka palju magada ei saa, kui iga jumala päev kell kaheksa koolis pean olema.

Nädalavahetusel lähen koju. Kolmapäval ja neljapäeval on õnneks koolis lühikesed päevad, nii et ma pean Tambeti perekonnale maale tegema.

Vihm, palun ära tule!

Üleküllus

2010-10-22T10:26:00.004+03:00

Kirjutasin eelmises sissekandes öisest fotojahist, mis kujutas endast erinevate kontrollpunktide üles leidmist Tartu kesklinnas ning nende pildistamist, samuti ka mõningatele küsimustele vastamist, mis nende pildistavate objektidega seotud olid. Me Kadriga olime ülimalt hea meeskond, sest mõlemad oleme üsna jäärapäised ning kergelt alla ei anna, pigem pingutame ikka täie rauaga. Ja teate mis, see tasus ära. Meie võitsime. Ma ei ole juba ammu midagi võitnud, nii et see tundub nii tore, mis siis, et auhinnaks on ainult kilo banaane ja mingi fotokoolitus.

Õppida on kohutavalt palju. Ma lausa mattun nende ettekannete ja erinevate referaatide alla. Saksa filoloogia oli sellega võrreldes ikka naljategemine. Tõesti. Siin aga nalja teha ei saa.
Esmaspäeval oli aines Terve mees ettekanne mehe reproduktiivtervise ja terviseteenuse seostest. Kuigi tegemist oli rühmatööga, siis tegin terve töö siiski suhteliselt üksi ära. Aga polnud hullu, sest oli huvitav ja kummalisel kombel üldsegi mitte raske. Aga teistelt rühmatööpaarilistelt sain Mesikäpa šokolaadi.
Teisipäeval oli geneetikas ettekanne, mille mina tegin progeeriast (raugastumine noores eas), mis on geneetiline häire ja tuleneb muutustest esimeses kromosoomis ning transkriptsioonil ühe lämmastikaluse asendumisest valega. Sain hästi hakkama nagu mul tavaliselt ettekannetega minema kipub.
Kolmapäeval õnnistati meid anatoomias luude-liigeste kolmeleheküljelise kirjaliku eksamiga (suuline eksam tuleb kahe nädala pärast). Kummalisel kombel ma isegi päris hästi oskasin, kuigi mõned vastused jäid poolikuks.
Neljapäeval oli natuke rahulikum päev ja koolitööd ei olnud jäetud. Aga kui ma koolist koju jõudsin, hakkas mul pea valutama. Ma ei usu, et see kolmapäevaõhtuse Illusioonis käiguga seotud oli, pigem väsimusega seotud, sest olen iga päev ju kella kuuest tõusnud, nii et ühe magamiseks kulub kuskil viis ja pool tundi. Kuigi tahaks vähemalt seitse. Peavalu lõi muidugi plaanid sassi, sest pidin ju reedeseks geneetika kontrolltööks õppima, aga selle asemele läksin magama, sest lootsin, et nii saan peavalust lahti. Natuke sain.
Täna oli meil siis geneetika arvestus. Lootsin, et see tuleb kerge ja loogiline, et seal on vaja teada üldiseid asju nagu DNA replikatsioon, transkriptsioon ja translatsioon, mis määravad kogu geneetika olemusest arusaamise, aga kus sa sellega! Muidugi võetakse arvestusse mõisted kuskilt ridade vahelt (mille oleks võinud niisama pähe tuupida, aru saamata, milles see geneetika tegelikult seisneb). Kardan, et kukkusin läbi.
Ja nüüd 12. 15 hakkab Taastusravi alustes meil järjekordne ettekandetund, kus meie teemaks oli Tervishoiu korraldamise seadus ja Eesti Haigekassa terviseteenuste loetelu. Mitte üldse ei olnud igav ja pikk materjal. Ei, ei.

Kolmapäeval käisime Kerttuga ka tennist mängimas. Võiksime teha seda sagedamini, aga ega seda aega ja raha ka just üleliia pole.
Õhtul läksime Kadriga Illusiooni, aga mul ei olnud mingit klubituju, nii et tulime sealt üsna pea ära. Muusika oli ka imelik ja inimesed veidrad. Kadri arvas sama. Mõtlesime, et oleme lihtsalt vanaks jäänud. Aga tõenäoliselt on klubi kui ajaveetmis-ja lõbutsemiskoht ennast lihtsalt ammendanud.

Esmaspäevaks on vaja teha jälle Terves mehes ettekanne, samuti referaat ja ettekanne Taastusravi alustes (minu teema on delfiiniteraapia - vähemasti huvitav). Ma lausa upun. Teisipäeval on lihaste seminar, kus me peame 40 lehekülge slaide läbi töötama (see teeb siis 40*6= 240, sest mul on nad kuuekaupa paberile prinditud), kere-ja kaelalihaste jõuharjutused läbi tegema ning öelda oskama, millistele lihastele täpselt mõjub (samuti tuleb teada, kust lihas algab ja kuhu kinnitub).

Ja mina mõtlesin, et tuleb tore nädalavahetus. Aga nädalavahetust üldse ei tulegi, sest tuleb õppida-õppida-õppida!
Noh, tegelikult pean laupäeval sünnipäeva, nii et ühe päeva nädalavahetust ma siiski saan vist.

Järgmisel reedel lähen koju. Natuke vaheldust, kuigi luud ja liigsed võtan kaasa, sest 1. november on suuline eksam.

Nojah, eks ma püüan seda asja ajada, nii et mu aju ei plahvataks. Raskeks läheb.

Takjas õgiz muna

2010-10-16T20:41:00.005+03:00

Kuulan ühte väga head laulu, millest ma tegelikult midagi aru ei saa. Ainult niipalju, et suht gei laul on.
Kolmapäeval käisime Kadriga öisel fotojahil, mis algas küll päris hästi, kuid varsti said fotokal patareid tühjaks. Suundusime Herne poodi. Saime patareid. Jätkasime jahti.
Eile õhtul käisin Jaani uues korteris Scrabble't mängimas. Neli kutti ja mina. Ja neil oli muidugi hulgaliselt alkoholi, mida mina siiski ei puutunud, sest järgmisel hommikul on trenn ja värgid. Vaja ikka vormis olla. Nende agarus ja kiirus märjukese hävitamisel on muidugi märkimisväärne. Aga tore oli siiski, sest leiutasime omaenda Scrabble'i, mis on palju naljakam ja huvitavam kui originaal. Vähem aega võtab ka. Aga ajumaht ja fantaasia peavad seda suuremad olema.

(Lugege seda keskel olevat kaunist sõna.)

Mõtlesin, et kirjutan, mis on juhtunud 16. oktoobri paiku või täpselt samal päeval minu blogiajaloo vältel.

*16. oktoober 2005 --> terve sissekanne on ainult üks lause, mis kõlab järgmiselt: "Peksa talle vaja anda, jobu selline!" Huvitav, huvitav, keda ma küll mõtlesin?!

*16. oktoober 2006 --> 16. oktoobril ma siiski ei kirjutanud, kuid 15. kuupäeval küll. Sissekandes figureeris top 10 asjadest, mida ma absoluutselt ei salli. Veel sai infot Kompressori seebi kohta.

*16. oktoober 2007 --> 16. oktoobril ma järjekordselt ei bloginud, kuid 17. oktoobril küll. Kirjutan sedapuhku eksamite ja kontrolltööde rohkusest, jalutuskäigust Raadi kalmistul ja tulevast rebaste ristimisest.

*16. oktoober 2008 --> 16. oktoobril jälle ei kirjutanud. 14. ja 18. on kuupäevad, mis 16. oktoobrile kõige lähemal on. 14. oktoobril loen päevi Tambeti ajateenistuse jõuluvaheajani, räägin, et tahaks lugeda "Brisingeri" ning kirun loengut nimega "Vanemate keelemälestiste lektüür".

*16. oktoober 2009 --> kurvastusega pean teatama, et 2009. aasta oktoobris olen teinud ainult ühe sissekande ja seda 30. oktoobril, mil täitsin mingisugust küsimustikku.

Mida võib järeldada? Ilmselt seda, et ma pole eriti järjepidev blogija. Ja mida sellest õppida? Seda, et peaks tihemini kirjutama.

Täna olen lebotanud, kuigi peaks õppima. Käisin hommikul BodyPumpis ja jooksmas. Siis valmistasin suurepärase kapsa-porgandi-kartuli-sibula-hautise. Käisime Tambetiga poes. Ja ma tegin kirjut koera. See ootab külmkapis.

Bags are girls' best friends

2010-10-14T23:31:00.012+03:00

Zagliani

Sissi Rossi

Pauric Sweeney

Michael Kors

Marc Jacobs

Jimmy Choo

Givenchy

Chloe

But they don't realize where you came from and I wonder if they really care, or give a damn.

2010-10-13T12:14:00.004+03:00

Mulle meeldivad need hommikud, mil kooli ei lähe ja üksi kodus saan olla. Mõnikord on üksindus ikka väga hea. Keegi ei sega, keegi ei ütle, mida tegema peab, keegi ei kuula valjult oma jazzmuusikat, keegi ei kolista köögis kohvitassidega, keegi ei kutsu mind kuskile, sest kõik on koolis. Ja siin ma üksi tegutsengi. Maalin, kuulan The Kinksi ja tunnen end kuidagi kurvalt, aga kummalisel kombel on see kurbus selline, millest sünnib midagi head.

Eile olin väga väsinud, sest kool kestis kella kaheksast kuni neljani. Ärkasin hommikul kella kuuest. Tulin koju ja läksin pea kohe magama. Isegi jooksma ei viitsinud minna. Selle asemel nägin kummalisi unenägusid, mis sisaldasid tervet rivi lehmi, pulle ja veiseid, kes moodustasid mu ümber ringi ega tahtnud mind läbi lasta. Ja seda kõike kuskil kõrgete nõukaaegsete blokkmajade rajoonis. Seejärel avastasin end kuskilt korterist, milles toimunut ma heameelega siin ei kajastaks. Proovisin põgeneda, seal korteris oli isegi kaks välisust erinevates korteri ostes, aga mind takistati iga kord. Lõpuks sain hilisteismelise perepoja nõusse ja koos lasime jalga (tema ei tahtnud seal ka olla). Igastahes ülimalt kummaline unenägu. Kui Sigmund Freud seda unenägu analüüsiks, leiaks ta vist selliseid asju, mille eest mind kuskile asutusse saata võiks. Ja ma ei mõtle mingit spaad, eks.

Millegi pärast hakkasin hommikul mõtlema tagasi paari aasta tagustele aegadele. Kõik tundus kuidagi nii kerge. Hoopis teine tunne oli. Aga eks inimesed muutuvad. Mina muutun. Ja kohati on kurb neid muutusi endale tunnistada. Kummalisel kombel tunnen end kuidagi vanana. Ei ole enam seda rõõmu, spontaansust ja huvi. Ometi on mul palju hobisid, mis võiksid seda head õiget tunnet pakkuda, aga miskipärast ei ole see nii. Mõnikord mõtlen, et olen kuidagi tühi seest.

Lähen keedan juustsut tomati püreesuppi parem. Aitab sellest nostalgitsemisest ja lolli jutu ajamisest.

Uss tuli ka koju, nii et nüüd ei saa ma enam oma üksinduses kõva häälega laulda. Eks ma siis sosistan.

Suck it, bitch!

2010-09-25T12:53:00.004+03:00

Istun bussis ja mul on üsna jube olla. Õigemini minu kõrvadel, sest minu selja taga magab üks vanem naine, kes norskab nagu mõni poolearuline elevant. Panin klapid pähe, et seda jubedat kärisevat norinat vähekenegi muusikaga mahendada, aga ega vist väga ei õnnestu. Isegi läbi Stranglersi "Golden Browni" tungivad need õudsed häälitsused esile. Kui keegi mu arvukatest vaenlastest soovis, et mu kõrvad valutama hakkaksid, siis on tema päev ilmselt totaalselt korda läinud.

This is all a moo point. It's like a cow's opinion. It just doesn't matter. It's moo.

2010-09-20T10:55:00.005+03:00

Nagu näete, on mu blogi välimust pisut isikupärasemaks muutnud. Või te teada anda, kuidas meeldib. Aga see selleks...

Praegu istun filosoofia loengus, kus praegu räägitakse eksistentsialistidest ja sellest, kui jumalavastased nad on. Sellest olen ma juba kuulnud kuskilt. Järgmine loeng on geneetika, mis tõenäoliselt ka üsna igav tuleb, sest õppejõud räägib väga vaikse häälega [loe: loeb slaididelt maha] ja löristab ninaga.

Allar oli paar päeva Tartus. Neljapäeva õhtul käisime Kadri, Kerttu ja Allariga klubis Tallinn. Mina olin seal esmakordselt ning üsnagi eelarvamuslikult meelestatud. Ja mul oli õigus. CT ei ole koht, kuhu tahaksin tagasi minna. Tõenäoliselt on ainus normaalne klubi Eestis Illusioon.
Reedel tuli Allar meie juurde. Mina olin väga väsinud, sest kolmapäeva öösel olin maganud vaid neli ja pool tundi, sest histoloogia arvestuseks oli vaja kogu aju hallollus natuke värvilisemaks muuta. Ega see eriti ei õnnestunud, sest töö oli minu arvates üpris keeruline. Ilmselt olin ühe asja õppimata unustanud. Embrüoloogia arvstus oli aga vastukaaluks küllaltki kerge. Kui nüüd magamatusega jätkata, siis ka neljapäeva öösel sain und kuskil viis tundi. Reedel käisin veel filosoofia loengus, mis mu aju lõplikult läbi kurnas. Tahtsin ainult koju magama. Niisiis reedel me suurt midagi ei teinud. Kodus magasin natuke, siis läksin trenni ja jooksma ning pärast tellisime pizzat ja üritasime vaadata filmi "2012", aga uni tikkus silma, nii et jätsime selle pooleli. Laupäeval olime ka kodus ja lebotasime, vaatasime filmi lõpuni. Päris normaalne film oli, kui seda ebaloogikat mitte arvestada. Tambetile ei meeldinud. Pühapäeval lebotasime veel, mängisime lauamänge. Õhtul läks Allar ära.

Kuidagi nukker on olla. Ilmselt hakkavad need sügissombused ilmad mulle mõjuma. Tahaks koju minna. Päris koju, mitte Tartu-koju. Tahaks nädalavahetust. Kinno tahaks. Ja soojamaa-reisile. Ja tahaks, et mul oleks aega maalida ja oma raamat lõpuks valmis kirjutada. Tahaks palju asju. Ja kummalisel kombel pole mul nende teostamiseks väga palju takistusi, kuid puudu on olulisim ressurss - aeg.

Aa, muide, ma sain oma plastikload ka kätte. Ikka ei suuda veel uskuda, et ma võin autoga sõita! :D

Ja imelikku unenägu nägin ka. Seal olid Uss ja tema kurjategijatest sõbrad, kes tahtsid Tambeti autot ärandada ja lõppudelõpuks viskas Uss mulle kohvi näkku.

Histoloogia, mu arm...

2010-09-15T08:18:00.000+03:00

Kured läinud, kurvad ilmad...

2010-09-15T07:55:00.003+03:00

Üleeile nägin, kuidas linnuparv piletid broneeris ning lõunamaale puhkust veetma lendas. Tahtsin ka, aga nad ei võtnud mind kaasa.
Nüüd on siis sügis käes. Kool on alanud, puulehed on võtmas juba kollakaid ja punakaid toone, tuul on tugevnenud ja mõnikord sajab vihmagi. Mul ei ole sügise vastu midagi, kui ainult tulev talv meiega väheke leebem oleks, kuid olen kuulnud, et ega ta selgi aastal meile armu anna. Pidavat tulema isegi külmem, kui eelmine oli. Aga suvi oli see-eest ilus ja soe. Isegi nii soe, et üle mitmete suvede on see esimene, kui ma suve lõpuks ikka suhteliselt hele veel välja nägin. Muidu olen ikka päevitanud, aga sellesuvise kuumusega oli päikese käes lebamine suisa piin.
Kahjuks jäi tegevuste poolest suvi siiski üsna vaeseks. Pidin enamus ajast Tartus autojuhilube taga ajama. Aga nüüd on nad vähemasti käes! Ja esimesed sõidudki üksi tehtud.
Esimesel korral kukkusin ühe prohmaka tõttu küll läbi, teisel korral olin seda rohkem närvis ning ega eksaminaatorgi väga meeldiv tüüp olnud. Hingasin väga sügavalt ja närviliselt, mille peale ta küsis: "Kas sul on mõni kopsuhaigus?" Jajah, teadagi, haigus, mille nimi on mulle-ei-meeldi-eksamid. Aga kaua tehtud, kaunikene...

Nagu mainisin, on kool juba täies hoos ning mingit hinnalandust meile ei tehta. Ma ei eita, et raske on. Ma pole harjunud nii palju õppima ja iseseisvat tööd tegema. Enam pole tavaline, et ärkan juba kell kuus, et materjalid üle vaadata. Aga vaatamata kõigele on väga huvitav. Ma arvan, et see on just minu jaoks sobiv eriala! *ptüi, ptüi, ptüi*

Möödunud nädalavahetusel käisin kodus Tallinnas. Sain nii palju autoga sõita, et pea hakkas lausa sellest ühe koha peal istumisest valutama, aga ma ei kurda. Nüüd ei pea vähemalt bussi ja marsaga linna sõitma.
Kodus oli nii mõnus olla, et kohati soovisin, et ei peakski Tartusse tagasi tulema. Aga siin on ka tore! Ja loodan, et selle nädala lõpus läheb veelgi toredamaks, sest Allar on ajateenistusest puhkusel.

Eile juhtus peaaegu ime. Käisime Kerttuga koos jooksmas. Sörkisime küll väga aeglaselt, aga Kerttu oli tubli ja pidas tervelt tunni vastu. Ehk läheme veel teinegi kord.
Oma pulsikella sain ka parandusest tagasi, või tähendab - ma sain sealt tagasi täiesti uue kella ja uue pulsivöö. Väga tore, sest eelmise kellaga põrkasin ma vastu seina ja kraapisin display ära. Nüüd on ilus puhas terve kell asemel. :)

Tegelikult peaks ma õppima neljapäevaseks histoloogia arvetuseks, aga ma ei jaksa enam. Juba ligi 12 lehekülge on konspekti koos ja seda tuleb veelgi. Ma ei tea, kuidas ma homseks selle endale ajju pressin.

It's the fever talking

2010-08-24T19:58:00.004+03:00

Ma pole neljapäevast saati trenni teinud. Eile üritasin jooksma minna, aga jaksasin vaid ühe ringi teha. Mõtlesin, et ehk on mu hemoglobiin jälle langenud. Täna selgus aga, et mul on hoopis palavik. Paar pügalat üle kolmekümne seitsme, aga pea on nagu vatti täis ning väga palav on. Loodan, et homseks läheb üle. Lähen Tartusse tagasi. Aga kummalisel kombel pole enam kedagi seal. Reedel on ARKis sõidueksam. Ma kardan.

Tahaks trenni teha. Hanna läks ilma minuta BP'sse, sest haigest peast ma sinna ikka ei roni, kuigi väga tahaks. Ehk homme Tartus siis. Ja mu pulsikell on katki vist. Viin garantiisse.

Reedel pärast ARKi sõitu lähen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rebasenädalavahetusele. Eriti isegi ei taha, aga lolli peaga panin sinna kirja ennast juba. Aga ehk tuleb siiski kasuks.

Ootan juba, et Allaril ajateenistusest puhkus tuleks, siis ta tuleb ka paariks päevaks Tartusse.

Ja esmaspäeval algab juba kool. Minge metsa, ma ei taha veel!

Ja ilmataat võiks ka ennast nüüd kokku võtta, mitte kogu aeg oma pisaraid taevast alla saata, või kurat-seda-teab, mis vedelik see tegelikult on.

Hemuli ja Mörkö pole ühelgi pildil

2010-08-10T15:22:00.013+03:00

Käisin nädalavahetusel oma väikest tööotsa täitmas. Tulemus on alljärgnev.

Everything will be okay in the end. If it's not okay, it's not the end.

2010-08-02T10:05:00.005+03:00

Ma pole suht sada aastat siia kirjutanud, aga pole tahtmist olnud, tegelikult viitsimist ka mitte.

Ilmad on olnud terve juuli ikka tohutult palavad. Eks see on omajagu kena ka Ilmataadist, et ta pärast antarktilist talve meile mõnusa troopilise suve saadab. Praeguseks on ilmad küll natuke jahedamaks muutunud, kuid vahelduseks on seegi päris hea.

Minu haridust puudutavad mured on nüüd vähemalt kolmeks aastaks lahenduse leidnud. Sügisest saab minust füsioteraapia rebane. Lõpuks ometi midagi, mis mind tõeliselt huvitab. Ega see ilmselt nii kerge olema ei saa kui saksa keele bakalaureuse omandamine, kuid ma usun, et distsipliinivarud on minus kasvanud ja ma suudan ikka ennast korralikult tarkust omandama sundida.
Lisaks füsioteraapiale kandideerisin igaksjuhuks EMÜ´sse veterinaarmeditsiini erialale, kuhu ka RE kohale sisse sain, kuid millest siiski loobusin.

Üle poole suvest on möödas ning ma pole midagi märkimisväärselt huvitavat teinud, sest autokool venib ja venib, osalt minu lolluse tõttu, teisalt väheste vabade sõiduaegade pärast. Niisiis pean ma kogu aeg Tartus olema, mille vastu ei ole mul midagi, kuid kodus tahaks ka ikka vahepeal käia, aga edasi-tagasi sõidule palju raha kulutada siiski ei taha. Nagu seda olekski... Vähemalt on mul teooriaeksam juba tehtud, loodan, et selle ja järgmise nädala jooksul saab ka sõiduga ühelepoole.

Nagu ma juba mainisin, pole suvekuudel eriti midagi teinud. Siiski käisime korra Pärnus, kuid Rootsi-reis, mida me talvel plaanisime, jääb mitmete asjaolude tõttu ära. Tööl ma ka enam ei käi. Osalt on see hea, sest saab puhata, mida ma eelmise kooliaasta jooksul väga vähe teha sain. Siiski on mul pisike tööots kavas. Hakkan ühe väikese tüdruku toa seinale maalinguid tegema. Eile käisingi ja vaatasin seina üle. Järgmisel nädalavahetusel lähengi ilmselt maalima.

Muidugi olen unustanud mainida, et praegu viibin üle pika aja Lool, aga homme hommikul lähen Tartusse tagasi.
Üleeile õhtul-öösel jooksime Hannaga 30 km marsruudil Loo-Aruküla-Lagedi-Loo. Algus oli paljulubav, kuid mida pimedamaks läks, seda koormavamaks jooks muutus. Eks hirmu oli ka üksjagu, sest kottpimedal maanteel, kus ainult mõni üksik auto mööda vurab, on üsna jube joosta. Lisaks hirmule piinas lõpukilomeetritel kohutav janu, mis muutis sammu aeglasemaks. Koju oli nii hea jõuda! Mõtlesin, et mitte kunagi enam ei tee ma midagi sellist, kuid nüüd mõtlen, et varsti võiks jälle.

Mitu liitrit vett?!

2010-07-14T20:50:00.001+03:00

Palav.

Siil udus

2010-07-08T00:27:00.008+03:00

Käisime Tambetiga eile ööloomaias. Ekskursioon oli tohutult huvitav. Saime teada, et loomad suitsetaksid ja hea meelega jooksid kohvi, kui nad seda vaid kätte saaksid. Ekskursiooni viis läbi üks sorav ning sümpaatne loomaarst, kes ilmselgelt oma igapäevast tööd naudib. See äratas minus tahtmise oma vanad loomaraamatud välja otsida.
Tore, et Tallinna loomaia asukad ka järglasi saavad, sest kahjuks on see tihtilugu tehistingimustes raskendatud. Nägime pisikest muskusveisebeebit, kes on vist pea armsaim loom, keda ma tean. Ka kährikutel oli kaheksa kutsikat. Nad olid nagu miniatuursed paksukesed mudelid oma vanemiast.
Olenemata sellest, et videvikus paljud loomad tegusamad on, jäid nii mõnedki asukad nägemata. Tuleb tagasi minna.

Pea igal loomaaial on mingid loomad, millele nad keskendunud on. Tallinna loomaaed on spetsialiseerunud kitsedele.

See taim pidi narkootilise toimega olema, pole ime, et pilt virvendab.

Ikka veel eelmisest lillest uimane? Siil udus?

Ei ole siil udus. Okassiga on hoopis.

Allar läks ajateenistusse. Käisime teda Tambetiga ära saatmas. Mul oleks isegi pisar silma tulnud.

Täna olen veel Tallinnas, homme tagasi Tartusse.

Ma pole üldse kindel, et kuskile sisse saan. Kui ei saa, siis tuleb vist maksma hakata, aga kust selline summa muretseda? Ja juba mitmendat korda pean tunnistama fakti - mida kättesaamatum asi tundub, seda rohkem ma seda tahan. Ma pole harjunud olema keskpärane.

Graduatsioon

2010-07-01T09:28:00.010+03:00

Nüüd on paljude asjadega ühelpool. Töö Lindexis sai läbi teisipäeval, kolmapäeval sai minust saksa filoloogia bakalaureuse omanik. Nüüd ongi see kõik ametlikult minevik. Mida tulevik toob, ei tea veel keegi, kuid loodan, et tal on minu jaoks nii mõndagi põnevat ning harivat varuks.
Ja nüüd võib suvi alata!

Sain kätte tunnistuse.

Lillemüüjad. :D Ja ostjad.

Sain emmelt ja issilt kingiks sõrmuse.

Mugime praeleibu.

Minu Caesari-salat, mis kahjuks kõige parem ei olnud.

Tambeti pardikoib.

Kerttu Kreeka-salat.

Alaealine tegeleb sellega, millega tegeleda ei tohiks. :D

"Oh, good face! I like you..."

2010-06-16T14:59:00.004+03:00

Pole juba üle poole kuu siia midagi kirjutanud, sest pole üldse tahtmist olnud. Ja miks pole tahtmist olnud - mingi lootusetuse- ja nukrusesegune tunne on kallal, ja seda juba pikemat aega. Tegelikult ei oska ma isegi täpselt kindlaks teha, mis mul viga on. Nukrus ja lootusetus pole ainsad, mis mind piinavad, kuid neid on ilmselt kõige kergem ära tunda. Ülejäänud emotsioonid on kuskil peidus, nad tulevad millalgi pinnale, kuid neid on liialt palju, et kindlalt väita saaks, milline miski on. Kindlasti on oma osa koolil - selleks korraks sai see justkui läbi. Bakalaureuse eksami sain B. Suulise osa isegi A. Sellist asja poleks ma uneski lootnud. Tol hetkel tundisn ma sellist rõõmu, mille olemasolu juba unustanud olin. Kui selle üle järele mõtlema hakkasin, jõudsin selgusele, et minu õnnetunne sõltub suuresti minu saavutustest. Ja kui nüüd tagasi keskkooliaega vaadata, siis tollal oli neid märksa rohkem kui praegu ülikooliajal. Siin olen ma lihtsalt üks üsna normaalsete tulemustega mitte eriti ambitsioonikas üliõpilane. Ambitsioonipuudus tuleb sellest, et saksa keel ei huvita mind. Mulle meeldib seda küll rääkida ja Saksamaal ringi reisida, kuid süvitsi ma sellega tegeleda ei soovi. Mulle ei paku lihtsalt igasugused Thomas Mannid, extradiagetische Erzählungen, nullmorfid, Oxymoranid ja muud tobedalt keerulised sõnad pinget. Hea küll, saksa kirjanduses on häid autoreid, kuid need olen enamjaolt avastanud kooliväliselt - Remarque, Zweig, hilisromantik E. T. A. Hoffmann oma suurepäraste fantaasialugudega... Kindlasti on neid veelgi, kuid meile nendest ülevaadet ei pakutud. Ometi on kuidagi kahju, et see etapp nüüd läbi on. Sama on tööga. Juuni on minu viimane kuu Lindexis. Ja ikkagi on mingil määral kurb, et sealt ära lähen.
Ja miks ma siis ikkagi kurb olen? Sest ma pole kindel kes ma olen ja kus ma olen. Ma ei tea, mis minust saab.

Bioloogia eksamil sain 62 punkti. Meditsiin langeb seega ära. Aga kui nüüd hoolega järele mõelda, siis 62 punkti on päris normaalne tulemus, kui arvestada seda, et keskkoolis meie bioloogia tunnid olid üsna puudulikud ning kolm aastat peale seda ei tegelenud ma bioloogiaga mitte vähimalgi määral. See 62 punkti oli enne eksamit viimase kolme päeva saavutus.

Nüüd on juba pool juunit läbi, aga suve ei paista veel kuskil. Ikka on tuuline, vihmane ning päike paistab heal juhul kaks minutit. Mis on saanud Eesti soojadest suvedest? Kui ma väike olin, ei mäleta ma, et suved sellised nutused olnud oleksid. Päike paistis ja rohkem kui seelik/lühikesed püksid ning T-särk polnud vaja selga panna. Isegi jalanõusid polnud vaja, maapind oli niigi soe.

Olen liiga palju söönud. Tambeti tõi vanaema tehtud kaneelisaiu ning rabarberikooki, mina küpsetasin jalgpalli MM'i auks muffineid. Tambet on tagasi Tallinnas, kaneelisaiad juba minu kõhus, pooled muffinid ja kooki niisamuti. Lisaks veel muud toitu. Sahtlis on šokolaadi ka, aga seda ma eriti ei tahagi. Vähemalt olen hoolsalt trenni teinud, nii et suurt liiga see saiahulk vist mulle siiski ei tee. Reedest pühapäevani olime Liinaga Moostes joogalaagris. Iseenesest mulle need asanad meeldivad, aga mantrate laulmist ei salli ma eriti. Nagu oleks mingi sekti liige. Pealegi ei taha ma laulda teksti, mille tähendusest mul aimugi pole - vana sanskriti keelt ma ju ei mõista. Üks suur pluss oli muidugi kogu asja juures söök - õige taimetoit. Seda ma küll nautisin, tahaks koju, siis teeks issi ka seda head läätsesuppi köömnetega (ma teeks ise, aga lähim koht, kust neid läätseid osta saab, on Riia. On selge, et Eesti vajab selles osas veel arenemist). Liina seda lihasööjana kahjuks hinnata ei oska, ilmselt olid maitsed ka võõrad.

Täna on mul lebotamise päev. Enamvähem kõik on Tartust ära, ja mõni, kes kohal on, see ei näi eriti huvitatud olevat. Mõtlesin tegelikult täna kinno minna, sest viimane kord käisin vist oktoobris või novembris. Aga ma ei leidnud kavast midagi põnevat, seega jäi see ära. Selle asemel magasin ja nägin parimat unenägu, mida on võimalik üldse näha.
Homme lähen sõidutundi ning seejärel kingajahile. Mul oleks vaja suveks (kui see üldse tulla kunagi kavatseb) uusi rihmikuid, sest eelmistel tuli ühel kingal tald alt ära. Üks kord ma seda juba Super Attaciga parandasin, kuid nüüd arvan, et nad on vist oma aja juba äraelanud. Samuti on ka Tampsil uusi jalanõusid vaja, nii et vaatan, mida Tartu kaubandusel meile pakkuda on.
Päris lebo täna ikka pole, sest õhtul lähen BodyPumpi, kus on meil esimest korda uus kava (BP 74). Kuulsin, et väljaasted, õlalugu ja kõhulihased pidavat päris piin olema. Raskete kõhulihaste vastu pole mul midagi, sest tavaliselt ongi BP's need natuke nõrgavõtu, väljaastete piina peale ei taha ma aga mõeldagi. Need on mulle alati natuke ebameedlvad olnud. Ja pärast lähen teen muidugi väikese jooksutiiru ka.

Loodan, et see suvi tuleb tore. Mitte nagu eelmine, kus ma mitte midagi huvitavat ei teinud.

2010-05-28T15:03:00.002+03:00